13.12.2019
( : ) kivisildnik
Ainult lihtsameelne tobuke võib tänapäeval uskuda, et kultuur on pelk meelelahutus või suvaliste friikide akadeemiline eralõbu. Kultuur on ideoloogilise võitluse relv ja seda relva kasutatakse meie vastu. Me oleme sõjas, meid rünnatakse igast suunast, me oleme sihikul ja meid hävitatakse.
Levitatakse mitmeid kriminaalse kultuuri erivorme: narkokultuur, amoraalne popkultuur, parasiitlik kultuuriimperialism, pedofiilne lapsi võrgutav ja sandistav kiim ning globaalne surmakultuur, et nimetada ainult jõledamaid.
Ajakirjandus on valelik saast, haridus vasakajupesu, süvakultuur kas tühisus või totrus ning meelelahutus anaalveidrike klounaad – millal te viimati nägite filmi või seriaali, kus lesbilised üksteist ei laku? Miks inimesed seda vaatavad, on tõsine küsimus.
Eelkirjeldatu võib näida suvalise palaganina, kuid kultuurirelval on laastav mõju, eriti noortele. Ennast kohitseda soovivate laste arv kasvab kultuurisõja tingimustes hüppeliselt, Rootsis on see juba epideemiline. Ja Rootsi ei ole väga kaugel. Kas me oleksime võinud viie aasta eest uskuda, et laste kastreerimine saab üleöö probleemiks?
Kuidas see algas? Ilased jutukesed sallivusest, siis vändaparaadid, seejärel juba mõistusevastane nn pere- ja seksuaalõpetus koolis ja muidugi nokulaul lasteaias, sekka sonimine sooneutraalsusest, veel natuke LKGB+ nõustamist ja keemiline kastreerimine ongi tehtud. Nad ütlesid, et see ei kahjusta kedagi. Paljud uskusid.
Ja peaaegu kõik, kellel on positsioon, sõnaõigus või ühiskonna informeerimise kohustus, läksid vaenlasega kaasa. Kuidas me seda nimetame? Vanasti, kui oli veel midagi reeta, nimetati seda äraandmiseks. Ühesõnaga, kultuur sõdib meiega ja meil ei jää üle muud, kui samaga vastata. Seda muidugi juhul, kui me tahame ellu jääda. Väärikusest ja vabadusest on veel liiga vara rääkida.
Kuidas ennast ülekaaluka ja alatu vaenlase vastu kaitsta?
Kõigepealt tuleb vaenlane ära tunda, kultuurisõjas on see küllalt lihtne. Vaenlane kasutab teatud märksõnu, osaleb kampaaniates ja on seotud avalikult vaenulike institutsioonidega. Alustame märksõnadest: immigratsioon, LKGB+, sallivus, avatus, kliimamuutused, natsionalism, vihakõne, Euroopa väärtused, sõnavabadus jne.
Üksikud märksõnad ei anna alati kindlat tulemust, on selge, et tüüp, kes jahub natsionalismist, sooneutraalsusest või kliimamuutustest, on kas vaenlane või nupust nikastanud, mõlemast on arukas eemale hoida. Samas sõnavabadusest võib rääkida ka täiesti normaalne inimene, ent presidendi uuskeelses slängis on see sinu pihta sihitud relv. Jälgi märksõnu, mitte ühte märksõna. Vaenlane räägib vaenlase keeles, ta ei saa seda varjata.
Omad ei osale vaenlase kampaaniates, kampaaniad massiimigratsiooni poolt, friigiabielu poolt, rändeleppe poolt, ekreiitide vastu, laste seksuaalse ärakasutamise poolt, kliimasoigujate segakoor – need on vaenlase rünnakud. Propagandistlikes kampaaniates osalejad on minu jaoks lojaalsete kodanike nimekirjast kustutatud. Kultuurisõja huntidega koos ulumist ei vabanda ei napp analüüsivõime ega kopsakam sissetulek, see on jälk. Sotsiaalmeedia õõnessüdamed ja vikerkaarekampaaniate kaasajooksikud asuvad meie jaoks kindlalt teisel pool rindejoont.
Kultuurivaenulike institutsioonide nimekiri on pikk, mainin markantsemaid: soroslaste ja inimõiguslaste kontorid, globalistide ja eurokraatide kontorid, sotside pimedad nurgatagused, kõikvõimalikud jõledad meediasolgitorud, feministide, illegaalide ja kastraatide MTÜ-d, E200 tüüpi projektid jms. Kui tegemist on soroslase, sotsialistliku oligarhi või Delfi kahjuriga, pilt on selge, tausta uuringuteks pole mõtet aega kulutada.
Ärme aja asja keeruliseks, eeltoodud kolme mõõdiku järgi on enamik kultuurisõja vaenlasi tuvastatud. Nüüd tuleb nad käepäraste vahenditega kahjutuks teha. Kultuurisõja vaenlase teeb ohtlikuks eelkõige see, et temas ei nähta vaenlast – ta on ennast maskeerinud maailmapäästjaks, näitlejaks, uurivaks lapsajakirjanikuks või mistahes eksperdiks ehk iduettevõtjaks.
Paljastatud mõjuagent on ohutu, sa ei kuula teda enam kui arvamusliidrit või kõrget ametnikku, maskid on langenud, kahjur päevavalgele tiritud ja on selge, et tegu on Eesti riigi, rahva ja kultuuri rüvetajaga, lastekohitsejaga. Ja nüüd me kuulame huviga, millise uue valega vaenlane välja tuleb ja naerame kõva häälega või ei kuula teda enam kunagi. Elimineeritud.
Kindlasti ei tohi lasta vaenlase propagandat oma mõttemaailma, aga sama kindlasti tuleb välistada ka vaenlase rahastamine – ei telli seda lehte, ei osta sinu kala, ei kuula sinu plaati ega vaata sinu etendust ja mitte mingil juhul ei anna sulle häält valimistel. Meediadieet peab olema ääretult ratsionaalne ja tervislik, telekale ja internetile kulutatud aeg tuleb viia miinimumini ja kasutada ainult usaldusväärseid allikaid, Objektiiv ja Uued Uudised eelkõige.
Me ei saa elada kultuurilises vaakumis. Selge see, aga miks peaks keegi lugema mõne pooletoobise feministi soigumist – loetagu klassikat – meil on Tammsaare, Tolstoi ja Uku Masingu püha viha esseed. Klassikaline muusika, vanad filmid, õilis arhitektuur, aga eelkõige loodus, loodus on jumala looming ja kogu klassika ema.
Looduses viibimine teeb ajule head, klassika samamoodi, klassika on lihtsalt inimmõistuse parim saavutus ja me vajamegi ainult parimat. Meie aju ei ole lampkast, me oleme, see mida me sööme ja meie vaimne dieet on veel palju tähtsam kui tervislik toidulaud. Lisaks kehale peab meil olema ka funktsioneeriv mõistus. Teleka vaatamine ja võrgus roikumine on tee dementsusele.
Solgiga harjunud ajule, eriti aga võrgus nüriks muutunud mõtlemismasinale on kindlasti raske lugeda seostatud ja mõtestatud teksti. Ent ainult mandumine ja kõngemine on kerge, ka füüsiline treening on raske, eriti alguses.
Kuid ilma trenni tegemata, ilma ennast liigutamata on tervis varem või hiljem pekkis. Ei ole mingeid mugavusi väljaspool hästitoimivat keha ja pole mingit võimalust elada väärikalt, kui sul ei ole toimivat aju. Klassika on aju jõusaal ja kultuurirevolutsiooni raskerelvastus. Kultuurirevolutsiooni ainus sisu on kultuur saasta asemel, mõistus loomastumise asemel ja tervis mandumise asemel.
Oleme ausad, mis võimalused meil peale kultuurirevolutsiooni veel on? Lõustaraamatu peale lõustasaadet vaadata, nosu umbe tõmmata ja oma kohitsetud lapsukesel väriseva käega peakest silitada? Kui see on õnn ja inimõigus, siis andke minna. Kui ei, siis jalutagem raamatukokku, klassika ei ole veel keelatud ega isegi ümber kirjutatud.
Veel ei ole.
( : ) kivisildnik
12.12, 2019
Pärnus, vandenõulaste peakorteri lähistel