21.05.2022
(:) kivisildnik
Ma mõistan, sõjateema on kõiki surmani ära tüüdanud, ometi kestab tapatalg edasi, hoolimata sellest, kui igavad on rindeteated või kui juhmid on ajakirjanikud. Meediamolud olid ka enne sõda piisavalt totakad, müüdavad ja ebameeldivad. Mu meelest ei ole viisakas keerata sõjale selg ainult sellepärast, et ta ei lahuta enam meie meelt või et telediktor on väike ja tühine inimene.
Vaherahu, Eurovision algab! Eesti vibulaskjatel läheb hästi, unustame Azovstali kangelasliku vastupanu. Otepääl kadus 42-aastane mees. Kõik Otepääle otsima! Muidugi tuleb otsida, ka Eurovisioni vaatamine ei ole keelatud, ehkki võiks olla. Valemuusika. Keelatud. Mu meelest ei ole aus ega väärikas muusika pähe müüa mingit vikerjama.
Ja rõõmustada selle üle, et tundmatu Ukraina progefolkbänd võitis homoseksuaalse järelmaitsega ideoloogilise ajupesuürituse, on mu meelest ebaviisaks. Ebaviisakas on pornograafilise innuga jälgida tapatalguid, aga sama ebaviisakas on tapatalgud unustada, sest on muud ja paremat meelelahutust.
Vahel ma jalutan Pärnu kergliiklusteedel ja kuskil seal on silt kirjaga “Viisakus on tarkus”. Lähen sellest sildis mööda ja mõtlen, ilmselt on see reklaam paljude inimese jaoks ainus asi, mida nad viimase viie aasta jooksul on lugenud. Väga tõenäoliselt on see nii, ja kust tuleb siis tarkus? Solvavalt ebaviisakas on jätta Kreutzwaldi pärand lugemata ja vireleda reklaamide, kampaaniate ja agitatsiooni lainepikkusel.
Reinowadder Rebbase lood ei tohiks olla ülejõukäivad. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes ütleks, et ta pole kaks kuud uudiseid lugenud, sest ta keskendub “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” eksegeesile. Vähe on neid, kes loevad ja mõtlevad, ja parem oleks, kui need, kes loevad ja mõtlevad, ei loeks kommunistlikke säutsujaid ja ei mõtleks üldsegi mitte.
Mõned inimesed kannavad veel Ukraina värvides linti, ma mõtlen riietuse osana, mitte kuskil virtuaalsel näopildil. Enne nad kandsid, nüüd enam ei kanna. Kas ei ole siis enam moes või on kodanikud läinud üle putinistide poole? Kapo võiks huvi tunda. Enne toetasime, nüüd enam ei toeta, ära tüütas? Elevus on igal juhul kadunud.
Ma ikka vahel veel kannan seda linti, päris ilus mu meelest, aga tunnen ennast vähemuse ja tagurlasena, elu läheb edasi, massid suunduva uute väljakutsete poole, aga mina takeldun mingisse ajast arust ääremaade sõjaatribuutikasse. Täitsa ebamugav. Ei peagi mugav olema, kannan edasi, keelatud ei ole. Ma muidu kampaaniatega kaasa ei lähe, nüüd läksin. Ja kütan edasi.
Panin lindi rinda ja koha hakati küsimusi esitama: Kas sa toetad Ukraina homoseksuaalist presidenti? Kas on tore, et ukraina mehed võitlevad selle eest, et nende pojad ära kohitsetakse ja kukeks tehakse? Ei toeta, ei ole tore, aga ikkagi olen patsifist ja hoian tugevama poole, ei sekku, lepin sellega, mis juhtub. Lasen elul ja surmal fatalistlikult endast mööda minna.
Ei teagi kedagi, kes oleks rindele läinud, enamik tuttavaid ja sõpru on rahu ajal surma saanud ja kui ka ei ole hukkunud, siis on hakanud vaikselt ära keerama. Kes katkust, kes vahiinist, kes sõjahüsteeriast ja saabuva näljahäda hirnust. Ei maksa karta, kui koolis, käisin lubati kommunismi ja jääaega – midagi ei juhtunud. Viie rikkama riigi hulka ma ka ei jõudnud, ehk siis ei tule ka kolmandat ilmasõda. Ega tuumapommi. Tühi jutt kõik.
Maurice Maeterlinck kirjutas kunagi raamatu “Saatus ja tarkus”. Tarkus tundub olevat puht teoreetiline konstruktsioon, ehk siis ikka saatust ka ei ole. Ehk ei juhtugi enam kunagi mitte midagi. Pärast külma sõja lõppu hakkasid ka päris mõistlikud inimesed rääkima sellest, et ajalugu on otsa saanud – enam ei juhtu midagi. Eksisid.
Aga juhtus nii mõndagi, Justin Randall Timberlake’il ilmus järjekordne kauamängiv helikandja ja keegi lahutas eriti hoogsalt, aktsia kurss muutus ning sotsid hakkasid väljasurevaid loomaliike seksualiseerima. Aga muudki on kirjutatud ja räägitud, kunagi Kadri Kõusaar kirjutas Aafrikas toimunud sõjast, kus tapeti kuus miljonit inimest.
Aafrika tapatalgutest on kirjutanud ka Kurt Vonnegut, Jüri Ehlvest ja Milan Kundera. Keegi kindlasti on lugenud, ehk isegi mäletab. Ometi on mingid võllaroad jälle kuskil uue tapatalgu korraldanud ja kui ei lähe ka kuus miljonit, siis miljon ikka – hutud ja tutsid meenuvad nagu läbi udu. Aga mis kana neil tutsidel kitkuda oli, mine võta kinni. Ehk oli neil eriarvamusi ajaloo lõpu küsimustes?
Samas mingid viisakuse rudimendid on säilinud, avalik-õiguslik uudisteportaal kirjutas esimeses uudises Azovstali vastsetest arengutest, aga maininud kordagi allaandmist ega vangivõtmist, väga delikaatselt oli sõnastatud – umbes nii, et Azovstali kaitsjad suundusid Vene aladele. Jäi selgusetuks, kas tegu on ärilõuna, pealetungi või turismireisiga.
Lugeja suhtes oleks viisakam, kui ei keerutatakse, ei skeemitataks, ei hämataks ja ei mätsitaks kinni asju, mida kinni mätsida ei ole võimalik. Järgmisel päeval tuli ikka asi ära rääkida, mida siis selle mulaga saavutati? Avalik-õigusliku uudistetarbija vaimne tervis varises päevake hiljem kokku? Hale.
Kust saab tulla tarkus, kui inimesed loevad uudiseid à la suundusid Vene aladele? Muud uudised on ju samasugused, kõik on mula, reklaam, propaganda, valed, pooltõed ja põhimõttelage agiteerimine. Väga lihtne on ette kujutada inimese maailmapilti, kes on terve elu vaadanud ainult reklaame – nii koolis kui kodus.
Inimene, kes ei ole kogu elu näinud muud kui pesupulbri reklaame, ei saa mingil kombel olla tark, väärikas ega kultuurne. Aga sellised me oleme, järjest enam muutuvad kõik meediakanalid 24/7 reklaamijuraks – uudised on reklaam, arvamused on reklaam ja ka meelelahutus on tegelikult pikk reklaam, mille vahele näidatakse lühikesi reklaame.
Nii ongi inimeste peas see, mida sinna pannakse ja mida nad sinna ka lõbusasti lasevad toppida – lollid reklaamid. Ainult lollid reklaamid. Seose ja mõtteta laused, mille kohta ma kirjanduseksperdina võin kinnita: no ei lähe kohe mitte sümbolistliku romaani pähe. Aga pähe nad lähevad, sinna nad kuhjuvad ja ei teagi, mis teeb rohkem kahju, kas mõni mööduv sõda või pidev ja laastav nõme reklaam.
Ent ka kõige keerulisemad probleemid on lahendatavad, kui valid riigikokku hea ja targa Sven Sildniku, esiisade maa ustava poja, kes nende muudega võrreldes on tõeline ingel. Vali elu! Muidu nad tapavad su lihtsalt maha, kas sõja või süstiga, vahet pole.
( : ) kivisildnik
Pärnus 21.05.2022