12.02.2022
(:) kivisildnik
Mul on täiesti ükskõik, mida arvavab laiade masside peksmise kohta süvariik, kaporatuur, mõni heategvuslik salaselts, Vanasorose kontor või töllmokk-feminist. Järgneva arutelu käigus jätan ma kõrvale nii juriidilised kui moraalsed seisukohad, sest need peaksid teada olema ka abikooli lastele ja sotsirajakatele.
Käesolevas essees keskendun ma kultuuritraditsioonidele, ajaloo õppetundidele, klassikalise kirjanduse varasalvele ja napile, kuid kirkale isiklikule kogmusele. Otse imestama paneb see, kui vähe meie intellektuaalses õhustikus käsitletakse totaalse rahvapeksu küsimusi. Õnneks on jää murtud ja teema sotsiaalmeedias meemide abil tõstatatud, arendagem ideed kahesajaga.
Meie geenides on mõisa peksupink ja mahtrameeste kastikolkimine. Ühelt poolt on see traumaatiline, alandav ja sügavalt masohhistlik kogemus. Ma ei väsi kordamast, et meie seksipoodides on käerauad, piitsad ja muud sadomasohhistlikud tarvikud kaupmeeste hinnangul hämmastavalt populaarsed.
Teiselt poolt on näopeks meie rahvusliku identiteedi oluline osa. Vanim üles kirjutatud eestikeelne lause “Laula! Laula! Pappi!” Läti Hendriku kroonikast, lähtub musta huumori valda liigitatavast peksmisepisoodist, kus maarahvas kas aerude või nuiadega (eksperdid ei ole tõlke küsimuses täielikus üksmeeles) kristlasest jutlustajaid kolgib, need vaesed mehikesed lõugavad koleda häälega ja lõbutsev rahvamass alandab piinamisohvrit sõnaosavalt.
Me oleme laulurahvas juba rauaajast peale. Aeru ja lauluga oleme me üle saanud ka kõige raskematest olukordadest. Tänapäevalgi ehivad Pärnus, Eesti Vabariigi sünnilinnas, jõe kaldaid aerukujulised tänavavalgustid. Jalutad Jaansoni rajal, vaatad neid aerusid, võtad seljakotist Hendriku kroonika ja loed: “Siis võtsid nad praosti ja Theoderici, piiskopi venna, ja foogt Gerhardi ja rüütlid ja vaimulikud koos kõigi sulastega suure kisa ja käraga kinni, vedasid linnusesse ja panid nad vahi alla, pekstes neid.” Fakt.
Või siis: “Aga midagi saavutamata, vaid just nagu oleks asjata õhku peksnud, pöördusid nad Riiga tagasi. Ja liivlased ei hakanud sellest sugugi vähem sõdima sõjateenistuse vendade vastu.” Ja siis põhikoht: “Ja saarlased, tulles talle jõesuus vastu, tungisid talle kallale, ja võtnud ta koos poisikese ja mõningate liivlastega kinni, viisid oma röövilaevadega minema; ja läinud Adja jõel kaldale, vaevasid teda seal mitmesuguste piinadega. Sest kui ta taeva poole pöördunult koos oma õpilasega palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid need, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga ja öeldes: “Laula! Laula! Pappi!””
Need kirjakohad on meile hästi tuntud, ja neid on ka lastele õpetud, sest nad kannavad võõraviha ja edendavad vastupanuliikumist ja vabaduse aadet. Kuid Hendriku pärand on veelgi rikkam, näidates ka vähemalt sama olulist maarahva enda vastu suunatud massipeksu: “Ja nad vihastasid üksteise peale hirmsasti, tehes suurt kisa ja ka pekstes, sest nad polnud kahe nädala vaevast mingit kasu saanud ja olid paljud omadest kaotanud merre uppununa ja veel rohkem meie ammuküttide poolt tapetuna. Ja heisanud purjed, valgusid nad merel laiali ja läksid igaüks oma teed.”
Ajalugu näitab, et kui ka muinaseestlaste sõjakäik läks halvasti ja raudmehed pääsesid põgenema, siis tuli vähemalt isekeskis arved klaariks teha ja korralikud peksutalgud käima tõmmata. Nii terve mõistuse, psühholoogia teaduse kui Läti Hendriku valguses on üleüldine peksukampaania riikliku frustratsiooni välja elamiseks igati õigustatud ja ajalooliselt autentne.
Hendrik on meie jaoks talletanud väga olulisi fakte ja informatsiooni, millest võime järeldada, et eestlased on olnud alati laulu- ja kisendamisrahvas, aga lisaks sellele ka igati tegija ja põhimõttekindel näopeksu rahvas. Laul, kisa ja peks on alati käinud käsikäes ja pole mingit põhjust laulmist ületähtsustada ja peksmise olulist rolli pisendada.
Peks on muidugi üldiselt ja põhimõtteliselt suunatud välismaalaste vastu, eelkõige relvastatud immigrantide vastu, nagu Hendrik on sedastanud, kuid kui muulastele ei õnnestu kolki anda, siis peksavad eestlased eestlasi ja lähevad pärast igaüks oma teed. See on igati arukas lahendus, sest kui ette planeeritud peks jääb tehnilistel põhjustel ära, siis tekitab see frustratsiooni ja depressiooni.
Alati ei olegi tähtis keda peksta, peks ise on palju olulisem kui selle eesmärgipärasus, ühelt poolt on peksmine traditsiooniline meelelahutus, teiseks treening – kui ikka pidevalt ei peksa, siis kasvab kont liha sisse kinni ja peksmisvorm mandub. Kahjuks on see lihtne tõde viimaste okupatsioonide rahvaste sõpruse ja sallivuse propaganda mõjul ära unustatud.
Mina näen üleskutsetes rahvast süstemaatiliselt peksta ja politseivägivalla õigustamises ajalooliselt adekvaatset lähenemist. Laulmine hea, aga laulmine ja näopeks veel parem. Käesolevaga teen ma ettepaneku korraldada ümber meie laulupeod. Kuna hetkel tunduvad Euroopa liidu, Peipsi föderatsiooni ja NATO väed olevat ülekaalukad, siis jääb üle ainult omadel lõustad lamedaks taguda.
Seega laulupidu algab nagu ikka lastelaulude ja kanaliku kaagutamisega, seda soigumist võib ju päevakese välja kannatada, aga õhtul tuleb rahvas kohale murumätaste ja tuliste ahjuroopidega ja mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Sel kombel saavad tasakaalustatud vaimne ja füüsiline komponent, eidelik ja mehelik suhtumine ja saab tehtud korralikult trenni. Kisendamine üksi ei vii sihile.
Laulupidu ei ole halb asi, kui seda õigesti ja eesti moodi teha, mõttega. Regulaarsed üldrahvalikud võitluskunstide treeningud, olgu siis politsei eestvõtmisel või kuidagi teisiti, on meie moraali ja võitlusvõime tugevdamiseks möödapääsmatult vajalikud. Vaimusilmas näen ma sumomaadlejate, poksijate, kung fu ja MMA-võitlejate kolonne laululava poole marssimas.
Mu meelest ei ole õige igat head mõtet kohe mutta trampida. Kui ülevalt poolt on antud suunised ja need suunised on kooskõlas meie hingeomaduste, põlisväärtuste, ürgse vabaduspüüdluse ja metsarahva õiglusega, siis tuleb süstitud laulurahvast peksta. Kaotada ei ole niikuinii mitte midagi.
Kõik, kes on trennis käinud, teavad et tulemust ei tule, kui alguses korralikult peksa ei saa. Inimesed peavad õppima kannatama valu, nõrku ja lolle on niigi küllalt, nüüd hakkame kasvatama ja treenima tugevaid. Kui toetad terveid eluviise ja sportlikku aktiivsust, siis vali Sven Sildnik riigikokku. Vali elu!
(:)kivisildnik
Pärnus 12.02.2022
LOE LISAKS
VIDEO Politsei provotseeris meeleavaldajaid: kiirreageerija tõi koera rahvast hirmutama
Kert Kingo: relvis ja koertega politseinikud rahvast ohjamas – see on Kaja Kallase käekiri