11.02.2022
Mütoloogilised ja kaasaegsed peninukid
Surfates internetis sattusin ajalehe „Severnoje poberežje“ eilse loo peale, mille autoriks on Virve Osila. Lugedes venekeelset teksti sattusin hämmingusse, sest reeglina ei avalda eesti naiskirjanikud selliseid asju, kui Reet Kudu välja arvata.
Otsisin ajalehes „Põhjarannik“ loo originaali ja leidsingi: „Rahvuslipud + võllapuu = vabadusvõitlus“. Lugesin läbi.
„Istun teleri ees ning uudistepilt pealinnast tuhmistab sära ja juhmistab pilgu. Rahvuslipud lehvivad taas, autod ummistavad tänavaid ning kurisilmsed inimesed kannavad kurjade ja inetute kirjadega plakateid. Püsti pannakse võllapuu, kokkuklopsitud tribüünilt kutsub perede ja traditsioonide esikaitsja rahvast üles valitsust kukutama ning vabadust taastama. Temaga ühineb rahvuskonservatiivide juht ja meeleavaldajad karjuvad kaasa… Ehk korraldatakse näidispoominegi? Lehvitatakse lippe, levitatakse kütusetossu, räusatakse ja jauratakse? Ehk võetakse järgmine kord lapsedki kaasa ja korraldatakse vabadusvõitluslik perepäev?“
Poetess, kes ei märganudki seda, et seal oligi palju lapsi, leiab kaasinimeste kohta muljetavaldavaid kujundeid: „kurisilmsed inimesed kannavad kurjade ja inetute kirjadega plakateid… räusatakse ja jauratakse…“. Inimhingede juuspeeneid keeli õrnalt võbelema panna oskav poeedihing lämbub kütusetossu sees. Äkki nägi ta telerist hoopis „Muumia“ filmist tuntud Imhotepi pooldajate defileed? Jäi teleka ees tukkuma, siis äkki tegi silmad lahti, nägi pidalitõbiste zombide paraadi, kohe tuli meelde, et just sellistena kirjeldavad eestlasi Kremli hääletorud ja eesti meedia, ehmus ära ja kohe kirjutas Postimehele natuke proosat?
Näha oma kaasmaalastes, kes tulid rahumeelselt ja väärikalt oma pealinna oma murega end seinte taha peitnud valitsuse ette – taatides, naistes, noortes peredes, lastes – kurjust ja räuskamist võib ainult eriti tundliku ja õrna hingega luuletaja. Mina kurjust ei näinud isegi sinna kamandatud politseinike silmis. Kurjus jäi käsuandjate silmadesse, sest oli alati nende hinges olemas.
„Kuigi ülbust pole minus grammigi, ei saa ma pühaduse teotamist ja vägivaldsusele õhutamist kuidagi tarkuseks pidada,“ kirjutab Osila.
Grammidega siin asi tõesti ei piirdu, poeedi hing on selleks liiga mahukas. Tal on õigus pidada Kaja Kallase ja Tanel Kiige nimesid pühaduseks. Tal oleks õigus ka lakkuda oma keelega nende taldu. Seda õigust vabalt inimeselt keegi võtta ei saa. Selle eest ei saadeta talle kallale hambuni relvastatud eriüksuslasi ja nende ülemuste poolt alatult ärakasutatud lihtsameelseid politseikoeri.
Üht ma ainult ütleksin Teile, Virve Osila: kui Te vaatate teiste inimeste silmadesse ja näete seal kurjust, siis äkki peegeldus nende silmades Teie enda pilk.
https://www.youtube.com/watch?v=4Gue5rg3UNU
Ivan Makarov