11.01.2021
Opositsioon on riigi elu ummikusse jooksutanud. Pilt on illustratiivne.
“Alates praeguse valitsuskoalitsiooni võimuletulekust peale 2019. aasta märtsivalimisi on praegune opositsioon, aga ka mingi osa formaalselt poliitikavälisest ühiskonnast olnud väga rahulolematud ning neurootilised. Justkui üleskeeratud mänguasi, mis kordab katkematult mingit motoorikat, ent teatud aja möödudes mõjub tajule pigem pärssivalt.
Kes need inimesed siis on ja mis neid vaevab? Lühidalt oleks ühisnimetaja – need kellel oli viimase 25 aasta jooksul väga mugav elada (kindlasti ei võrdsustata siinkohal mugavust edukusega, mis tuleneb oskustest, töökusest jne.) ning kes muretsevad oma parteiprivileegide kadumise pärast.
Parteipoliitiline toiduahel tagas kaasakummardajatele teatud soodustused erasektoris, priviligeeritud ligipääsu hangetele, stabiilsed ja hästitasustatud tubased töökohad riigi- ning rahvusvahelises bürokraatias jne. Kuna tasuta lõunaid ei ole, siis vastutasuks nõuti muidugi lojaalsust oma agendale ja abi selle läbiviimisel, „soodsaid otsuseid omadele ja vastase peedistamist“, panust ämmakotti.
Samaaegselt põhjustas see paljudele teistele olulisi raskusi – väikse või keskmise ettevõtjana oli pahatihti võimatu ilma “libestita” kuskil konkureerida ning isemõtlemine ja -tegutsemine (isegi absurdsete doktriinide vastu) olid ka riiklikes institutsioonides no-go. See ahel, õigemini eluring, toimis seni kuni mugavusest muututi liiga ettevaatamatuks.
Isegi “turvavahendid” nagu virtuaalvalimised, püüe lapsi valimistesse kaasata ning institutsionaalne manipuleerimine ei suutnud ühel hetkel enam takistada kaine mõistuse võitu. Tuli välja, et inimesed, keda oli kümnendeid ignoreeritud ja naeruvääristatud, ei olnudki “putkatagused hambutud asotsiaalid” vaid suutsid palju adekvaatsemalt omavahel koos töötada, ühendades vägagi erinevaid huvigruppe ning panna paika esialgse plaani, kuidas elu Eestis taas rajale saada.
See ei ole kindlasti püüe tembeldada 2019. aasta valimisi pateetiliselt mingiks “revolutsiooniks” või nimetada ka kedagi kulakuteks, kapitalistideks ega üleskutse hangudega losside peale tormi jooksma ja “kröösusi risti lööma” kutsuda, vaid asjade loomulik kulg. Meil oli vaja muutust, sest kuigi kodumaal ja mujal turundatakse meid kui edukat digitaalriiki, kus parim haridus, kaunimad metsad ning kõige vabam majandus oli tõde pisut teine. Hoopis teine.
Eesti arengustrateegia oli nagu mingi kujutu lapitekk, kus pikim ajatelg vaid valimistevaheline napp neli aastat, eduprojektid olid ehitatud abirahade ja turunduse mitte jätkusuutlikkuse ja oskuste arengu peale. Kogu regionaalne areng ning lõhestatus kiskus üleloomulikult pealinna regiooni poole kaldu ning “vaba majandus” tähendas vaid seda, et meie riigi inim-, loodus- ja finantsressurssi võis igaüks oma soovi kohaselt ekspluateerida, ilma et Eesti riik, ühiskond ja inimesed sellest olevikus ja tuleviku tarbeks mingit kasu oleks saanud.
Kui avaldati PISA-testitulemused ning teinekord lubjati mõnel koolimajal fassaadi ja vahetati aknaid, siis eputati hariduskvaliteediga. Pikaaegsete pedagoogide (nt. Hr. Peep Leppik) nõuandeid hariduse sisuliste aspektide kohta peeti mingiks igandlikuks pirinaks. Meil on ju kõik E. Peab parafraseerima Paunvere köstrit, et enne läheb issanda päike looja kui selle jamade loeteluga lõpuni jõuame.
Paralleelselt tambiti maasse kõike, mis oli kodune, traditsiooniline (siinkohal ei pea silmas meid kui ülesmukitud muuseumirahvast, vaid sellist lihtsat eestimaist arusaama loodusest, teistest inimestest, elust üldse) ming ei sobinud asehaldurite arvates globaalse kiirsupi sisse. Sellele pandi külge haisev silt – nõuka aeg.
See mõjutusstrateegia oli kohati väga efektiivne, sest ega eestlased okupatsiooniaega väga ei fännanud, ja nii juurutatigi uus mantra – peame olema globalistlikud, tegema kõike nagu teevad kõik, siis oleme tublid. Kui teised ütlevad, siis on hea. Mis meile omale meeldib või õige tundub, see on reliktne, paha-paha ning lõhestab ühiskonda ja eraldab meid muust, tsiviliseeritud maailmast. Kui inimestesse süstitakse nende olemuse suhtes kahtlust ning neil puudub enesekindlus sellele survele vastu seista, siis leiavadki sellised värdkontseptsioonid nagu homopere, riigiõigusteta riik jpm. erinevatel institutsionaalsetel tasanditel eduka juurdumispinnase.
Parafraseerides Jaroslav Hašekit: “Nii pügatigi üks tore elurõõmus krants võimetuks puudliks, kes aeg-ajalt kuskil näitusel mõne komplimendi ja koerakrõpsu teenib, muidu aga oma vabadest koerainstinktidest loobunud on.”
Võib- olla on see seos meelevaldne, aga isiklikult jääb mulje, et kogu selle viimaste kümnendite kõhukinnisuse tingis üks oluline viga. Nimelt Eesti taasiseseisvumisel ei tegeletud adekvaatselt Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee sõnnikuhunniku laialilaotamisega. See oleks olnud alguses üllatusterohke ja kindlasti ka valus, kuid võimaldanud lõppeks alustada puhtamalt lehelt ühes kindlama teadmisega, kes on kes. Seda oleks tulnud teha süsteemselt nagu Saksamaade ühinedes Ida-Saksamaa Stasi toimikutega.
Jah, ka Maarjamaal teame mõne Julgeolekukindrali nime, aga kes olid need “tavainformaatorid”, teflonmehed-naised tänaval, meie hulgas? Näiteks merelaevanduses oli igal laeval oma poliittöötaja, kel otsene side KGB-ga. Nende inimeste ülesandeks oli ju ikkagi ähvarduste ja vaimse vägivalla abil suruda peale inimsusevastast ideoloogiat, kontrollida inimeste käitumist. Eesti taasiseseisvumisel oli neil ka väga tugev võrgustik, mis võimaldas edukalt kohaneda muutuvates oludes – liituda Kodukaitsega, olla rahavahetuskomisjonis, st. purustada punane munakoor ja näidata end süütu sini-must-valge tibukesena.
Praegu võib-olla aretab endine “tavainformaator” kuskil kaukaasia lambakoeri või valvab laoplatsi (ning teda ei peeta otseselt julgeolekuriskiks), aga see seltskond on oma volatiilsuse tõttu sama ohtlik kui “viies kolonn”, võib-olla isegi ohtlikum, sest nad on lisaks enesekindlad teades, et nende tegelik identiteet on varjatud. Sellest karistamatuse kilbi all elava seltskonna kohta pole meil aimugi, kui aktiivsed on nad tegelikult ja mis on nende agenda, motiivid?
Äkki seesama seltskond kõrgemates koridorides, kes hetkel justkui mängiks sõltumatu vabariigi demokraatlikku ning “kõigi vähemusgruppide huve esindavat” opositsiooni, provotseerib aga teadlikult konflikti, kus “juhuslikult” nii möödaminnes soovitakse taastada ühte teist liitu või palutakse ühe suure naaberriigi kaitset?
Aktuaalselt esitletakse seda kui opositsiooni demokraatlikku vastulööki anekdootliku absurdumi vormis, ent selle tagant on näha kunagiste julgeolekuorganitele sarnaseid kõrvu. Teadupärast on see seltskond läbinud edukalt koolituse, osates pärast pailt kintsu kaapida, omale vastu rinda taguda ja hõisata, et vaadake, “mina õõnestasin kõik see aeg seestpoolt”.
Mailis Tulva