Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kolumnist: elektri hind on ülikõrge. Kannatage ära, ütlevad nad. 

-
12.07.2022
Raha oskab Eesti Energia välja pumbata küll, aga elektri andmisega jääb ta alatasa hätta.
© Uued Uudised

Talvise hinnašoki ajal lohutati meid, et pole midagi, kannatage ära, suvel saate jälle madalaid hindu nautida. Suvi on käes, aga mida pole, on mõistlikud hinnad. Hinnad on suisa kõrgemad kui talvel keskmiselt ja meid vaigistatakse kahtlase lohutusega, et järgmisel talvel saab veel hullem olema.

Kõrge hinna põhjuseks, nagu tavaliselt, on meie põlisvaenlased: neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism NordPooli näol. Kord on liiga vähe päikest, siis ilmneb, et päikesepargid pole elektrivõrku ühendatud. Kord tuul puhub liiga kõvasti, siis jälle ei puhu. Hüdroelektrijaamades kord on vett, siis jälle pole. Kord on kaabel katki, siis liiga peenike. Alati leidub nn. “börsi” süsteemis mõni elektrijaam, mille ülekullatud generaatorid kulla hinnaga gaasi elektriks jahvatavad ja tarbijad võtku heaks või pangu pahaks, aga maksku see lõbu kinni.

Tehnoloogiline kratt on aga nii kavalasti häälestatud, et hinna määrab kõige kallim pakkuja. Kas kujutame ette, et Keskturu maasikamüük toimuks sama põhimõttega? Et müüakse marju enamvähem mõistliku hinnaga, aga siis saabub Hummeri mörisedes väiketalunik oma käsitöömammudega ja paneb nende hinnaks 100 eurot kilo eest. Ja kõik peavadki hinna 100 euro peale kergitama. Kuni ei saabu järgmine väiketalunik helikopteri ja 200 euroste marjadega.

Loomulikult, maasikatega selline trikk läbi ei läheks, kuna ilma maasikateta saab ilusti hakkama. Kui hind pole mõistlik, siis ei osta ja kõik. Kes müüa tahab, peab mõistliku hinnaga müüma. Aga elektrienergia on eluliselt vajalik. Selle ostmist ei saa järgmise nädala peale lükata. Nii et kannatame ja maksame, maksame ja kannatame, kuni ei küsi kõige olulisemat küsimust – MIKS me kannatame ja maksame? On’s olukord tõesti väljapääsmatu?

Meile lubati, et elektribörs toob taskukohased hinnad. Läks aga vastupidi. Taskukohaseid hindu, eriti võrreldes elatustasemega, naudivad Skandinaavia riigid. Meie saame nautida pannkoogi praadimise täpset ajastamist ja lõputuid ettekäändeid, miks elektri hind just praegu EstCube satellidiga võidu kosmost vallutab. Energiamüüjad teenivad aga samal ajal hüperkasumeid.

Hüperkasumisse siirduva rahaga on selline lugu, et inimese taskust välja tirides on see valus, väärtuslik ja oluline. Börsihai priskel pangaarvel muutub see aga kategooriaks “null pole number”. Nii et inimeste vaeva ja pisaratega loovutatud liigkasum võidakse ühe näpuliigutusega tuulde lasta kas ebaõnnestunud aktsiatehingu või jabura äriprojektiga, nagu Utahi tühermaa väärindamine.

Meil on olemas elektrijaamad, meil on olemas tooraine selleks, et tagada oma riigis mõistliku hinnaga elekter. Soojuselektrijaam toodab stabiilset elektrit hoolimata päikesest või tuulest või Norra veevarustusest. Soojuselektrijaam toodab elektrit sadu kordi odavamalt kui spekulantide NordPooli nimeline lavka.

Kogu süsteemi muutmine seisab vaid praeguse valitsuse tahte ja tegude taga kinni. Nende jaoks on suurfirmade, rahvusvahelise imperialismi ja nii energia- kui CO2 spekulantide huvid tähtsamad kui eesti inimese käekäik. Miks eesti rahvas sellist kurnamist tolereerib? Kes kannatab, see kaua kannatab, nagu ütles üks terane laps.

Karl Olaf Rääk,
kolumnist, EKRE majandustoimkonna liige