Kolumnist Veiko Vihuri: kaaperdatud demokraatia ohustab riiki ja kogu ühiskonda

Riigikogu avalduse “ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta” eelnõu arutelu

Mitte provokaator Indrek Tarandile esmaspäeval antud kerge jalahoop tagumikku ei lõhkunud ära Eesti ühiskonna, nagu arvavad Kaljulaidid-Ratased jne, vaid seda on järjekindlalt teinud Eesti poliitiline establishment, kelle jaoks demokraatia on lihtsalt üks sõnakõlks, millega üritatakse katta oma küünilist ja orjameelset toimetamist, leiab kolumnist Veiko Vihuri.

President Kersti Kaljulaidi sõnul oli esmaspäev, 26. november, „meie demokraatiale hea päev“, sest riigikogus sai 41 saadiku poolthääle ÜRO rändepakti heakskiitmist toetav avaldus. President lisas, pidades silmas EKRE meeleavaldust Toompeal ning omavoliliselt lavale karanud ja mikrofoni haaranud Indrek Tarandi jõuga kõrvaldamist: „Teisalt aga tehti midagi meie ühiskonnas ka katki.“

Eesti demokraatia must päev

Minu arvates oli 26. november 2018 järjekordne must päev Eesti demokraatia jaoks, sest taas kord võttis riigikogu vähem kui poolte saadikute toel (41 : 27) vastu otsuse kogu ühiskonda puudutavas küsimuses (aga immigratsioon seda kahtlemata on) – olukorras, kus hiljutine avaliku arvamuse uuring näitas rahva enamuse vastuseisu.

Samamoodi käituti näiteks 2014. aasta oktoobris kooseluseadust heaks kiites (toona häältega 40 : 38). Erinevad küsitlused näitasid tollal, et ühiskonna enamus ei ole kooseluseadusega nõus. Demokraatiat ja euroopalikke väärtusi jutlustavat poliitladvikut ei huvitanud see asjaolu põrmugi. Nad suutsid kooseluseaduse läbisurumise muuta nii ebameeldivaks protsessiks, et nii mõnedki liberaalsete vaadetega inimesed pöördusid selle seaduse vastu. Eesti Ekspressi ajakirjaniku Toivo Tänavsuu emotsionaalsel hinnangul vägistati meid selle otsusega „läände“.

Mul on kahju, et nii palju auru on pidanud minema Indrek Tarandi esmaspäevase etenduse järelkajade peale. Ma ei kahtle, et tegemist oli planeeritud provokatsiooniga, millega püüti juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, miks inimesed olid Toompeale tulnud. Vähemalt mingil määral see provokatsioon ka õnnestus, sest nüüd on jututeemaks pigemini EKRE „löömamehed“ (president Kaljulaid ei häbenenud välja tuua koguni võrdlust interrindega) ja Tarandi „kannatused“ kui võimulolijate küüniline manööver riigikogus.

Koosmeelt otsides?!

Peaminister Jüri Ratas mõistis esmaspäeval oma Facebooki-lehel hukka „oponentide ründamise“ (pidades silmas Tarandi kõrvaldamist EKRE meeleavalduselt) ja kirjutas manitsevalt: „Oleme ainuõige otsusena valinud demokraatliku ühiskonna tee, kus lahendame oma erimeelsused läbi rääkides ja koosmeelt otsides.“

Kuid just erimeelsuste lahendamist läbi rääkides ja koosmeelt otsides pole Eesti võimueliit veel proovinud, vähemalt mitte kogu ühiskonda erutavates küsimustes. Vastupidi – niipea kui mõistetakse, et rahva enamus või vähemalt arvestatav osa ühiskonnast on mingile ladviku jaoks meelepärasele otsusele vastu, asutakse seda skeemitades ja vassides küüniliselt läbi suruma. Nii oli kooseluseadusega, nii oli Rail Balticuga, nii oli ka rändeleppega. Koosmeelt (kui seda värdsõna kasutada) või ühisosa ei püütagi otsida. Pigemini käivitub koheselt massiivne propaganda, milles oponendid kuulutatakse Kremli (mõju)agentideks ja ühiskonna lõhestajateks-hirmutajateks. Jällegi – nii oli kooseluseaduse puhul, nii oli Rail Balticu puhul, nii oli ka nüüd.

Reetmine või reeturlikkus ei ole sõnad, mida tuleks pruukida kergekäeliselt. Ometi hakkavad muud sõnad võimulolijate käitumise kirjeldamisel otsa saama. Kuidas nimetada tegevust, kus ühiskonna enamuse arusaam ja seisukoht lükatakse üleolevalt kõrvale ning surutakse läbi otsused, mida ootavad meilt teised riigid ja rahvusvahelised institutsioonid, kelle heakskiitu peab ladvik oma rahva ootustest palju olulisemaks.

Marrakechi rändeleppele rohelise tule andmisel pandi toime kahekordne reetmine. Esiteks on tegemist demokraatia ideaalide reetmisega, sest jälle mindi teadlikult vastuollu ühiskonna enamuse seisukohaga. Teiseks on tegemist Eesti rahvuslike huvide reetmisega, sest ÜRO rändepakti sisu ei ole päris kindlasti kooskõlas Eesti kui eestlaste rahvusriigi eesmärkidega. Iseloomulikult ei kavatsetud rändepakti potentsiaalselt plahvatusohtliku sisu üle mingit ühiskondlikku arutelu algatada, vaid loodeti asjaga vaikselt ühele poole saada. Selle lootuse luhtumisel võeti EKRE suhtes teravalt süüdistav hoiak ja heideti ette inimeste hirmutamist ja ühiskonna lõhestamist.

Kaaperdatud demokraatia ohustab riiki ja kogu ühiskonda

Mida saab EKRE kui teistest selgesti eristuv opositsiooniline jõud selles olukorras teha? Ainus, mida legaalselt on võimalik teha, on veenda võimalikult palju valijaid – ja mitte ainult EKRE toetajaid – selles, et meie riigi poliitiline põhiprobleem on sisulise demokraatia puudumine.

Kui rahvas ei saa enam olulistes ühiskonnaelu küsimustes kaasa rääkida, siis tuleb kõige esimesena lahendada just see probleem. Vastasel korral jäämegi lihtsalt peaga vastu müüri jooksma, ilma et sellest midagi muutuks. Kahjuks paljud inimesed ei usugi enam sellesse, et midagi on võimalik muuta.

Mittetöötav, näiline, kaaperdatud demokraatia on otseseks ohuks meie suveräänsusele. Lõppude lõpuks, kui võimulolijad käituvad välismaiste jõudude kohalike esindajate ja asehalduritena ning mitte oma rahva huvide teenrite ja eestvõitlejatena, siis tekib küsimus, miks peaksime panustama selle riigi säilimisse, arengusse ja vajadusel ka kaitsmisse. Las siis lähevad rindele head elu, napsi ja nalja armastavad härrassotsid, las peavad seda riiki ülal kavalad rehepapid, kellele pumba juurde seistes midagi ikka peale pritsib (Erki Savisaar seoses Rail Balticuga 19.07.2017: „Ütleme niimoodi, et kõik, kes seisavad pumba juures, neile pritsib natukene peale…“).

End reedetuna ja kõrvale tõugatuna tundvad inimesed lähevad esialgu vihaseks ja mõned võivad oma frustratsiooni kanaliseerida jõulistesse väljaastumistesse, ent pikapeale võtab maad apaatia, mis soodustab ühiskonna atomiseerumist ja individualismi suurenemist. Kasu lõikavad sellest muidugi need, kes soovivad demokraatliku ja hästi toimiva rahvusriigi asemel näha mingit sorti multikultuurilist ja sotsialistlikku düstoopiat.

Mitte provokaator Indrek Tarandile esmaspäeval antud kerge jalahoop tagumikku ei lõhkunud ära Eesti ühiskonna, nagu arvavad Kaljulaidid-Ratased jne, vaid seda on järjekindlalt teinud Eesti poliitiline establishment, ladvik või ülemkiht, kelle jaoks demokraatia on lihtsalt üks sõnakõlks, millega üritatakse katta oma küünilist ja orjameelset toimetamist.

3. märtsil 2019 seisame valijatena ülesande eest tagasi võtta Eesti riik, demokraatia ja suveräänsus. Ilma selleta ei saa saavutada muid eesmärke, näiteks tõrjuda vähktõvena levivat vasakliberaalset ideoloogiat. Kas see õnnestub? Ei tea. Ma ei kahtle, et pumba juures hüvesid nautiv ülemkiht laseb selles võitluses käiku kõik vahendid alates meediast ja maksumaksja rahast ning lõpetades mitmesuguste süvariigi võtetega, et mitte oma võimu käest anda. Aga proovima peab, sest edaspidi saab see olema veelgi raskem.

Kommentaarid