Koroonaviirusest, riigiabist ja muutustest ehk millest peaks Eesti õppima

Eesti riigivalitsemise üks pakilisemaid probleeme on – kas riigi abi läheb õigetele ettevõtetele ja õiges suuruses? Selle küsimusega seotult mõned uitmõtted.

Esiteks – arvatavasti koroonaviirus jääb ja tavaliseks nähtuseks jääb piiride sulgemine ja avamine. Või siis kuluvad aastad olukorra kontrolli alla võtmiseks.

Teiseks – tuleks mõelda, millised majandusharud sellise ebamäärasuse tingimustes on üldse elujõulised. Enne koroonaviirust iga vald ja linn unistas turismi edendamisest. Eriti hinnatud oli konverentsiturism, Tallinn tahtis linnahalli ümber kujundada konverentsiturismi keskuseks. Praegu on turism ebakindel, kunagi ei tea, millal piirid sulguvad. Kaasneb nakkuse oht, mis tähendab mitte ainult turismifirmade kaotust, vaid ka kogu kohaliku turistidega mitteseotud ettevõtete sulgumist.

Siit küsimus – kas meil peab ikka olema nii palju turismiettevõtteid, majutusasutusi ja söögikohti, mida peab koroonapuhangute ajal ikka ja uuesti toetama?

Kolmandaks – mis ettevõtteid võiks arendada, et me ei sõltuks piiride sulgumisest? Ehk teiste sõnadega – ettevõtete toormaterjal peaks ka haiguspuhangutes läbi pääsema, sama kehtib valmistoodangu kohta. Kui sellised ettevõtted tulevad arutellu, siis millist tööjõudu nad vajaksid ja mida peab tegema sellise tööjõu olemasoluks? Eelistatult peaks tööjõud olema kohalik, sest tööjõu sissevedu võib mitmesugustel põhjustel takerduda. Minu jaoks oli ootamatu, et meil pole vajalikku tööjõudu ei põllumajanduses, ehituses, masinatööstuses (keevitajad jne.).

Meil pole uuritud, millised peaksid olema õppekavad ja palk, et inimesed töökohti täidaksid. Palk peaks olema selline, mis tagaks Eestis tööjõu taastootmise (toit, riided, eluase, laste koolitus, puhkus jne.). Pole pädev jutt, et liiga suur palk muudab toodangu konkurentsivõimetuks – pigem on probleem selles, et me teeme liiga odavat tööd ja inimesed saavad liiga vähe palka ostmaks tooteid õiglase hinnaga.

Neljandaks – kes peaks muutustesse panustama? Ettevõtted ei saa muuta profiili, kui omanikud ei panusta. Mis oleks nõutav investeeringute maht ja kuidas muutustele viivad investeeringud on seotud riigiabiga? Näiteks – mis muutub Nordicas või Porto Francos võrreldes senise sarnaste ettevõtete majandusmudeliga? Mida peavad tegema muutuste jaoks töötajad, millised programmid on vajalikud, kes neid läbi viib, kes maksab ja kuidas sundida töötajat end täiendama? Praegused Töötukassa koolitused on muutuste alusena naeruväärsed.

Milline on ülikoolide abi tehnoloogiliste muutuste elluviimisel – praegu on suund artiklite kirjutamisele ehk teadusliku makulatuuri tootmisele, mitte praktiliste ülesannete lahendamisele? Muidugi võib väita, et teaduse eesmärk on uue teadasaamine – teadasaamine ilma praktilise rakenduseta on üksikute inimeste eralõbu, mitte populatsiooni hüve.

Teaduse aruteludes võiks küsida, kui tõsta teaduse finantseerimist mingi protsendi võrra, siis millisena kajastub see ettevõtete väljundis kas koguselisena või rahalise väärtuse tõusuna. Riigiabi läheks siis lisaks sinna, kus on vaja muutusi kas algatada või kiirendada või siis rakendusteaduse arendamiseks.  Rakendusteaduse arendamiseks peaksime teadma, mis valdkonnas ettevõtlust arendada.

Viiendaks – sellises piirangutega olukorras on vajalik arutelu ja juhtimise juurde lasta rohkem inimesi, kes mõtlevad populatsiooni (s.o. kogu Eesti) huvides. Praegu ajavad põllumehed ja ehitajad ja ülikoolide õppejõud ja parteitegelased oma rida, vajalik oleks allutada kitsamad huvid üldistele. Selleks peaks koroonaviiruse kui piirangute tingimustes täpselt sõnastama üldise huvi ja huvid kuidagi hierarhiasse asetama.

Kuuendaks  – milline on poliitiliste parteide roll muutuste juhtimisel? Mida parteid peaks tegema diskussioonis ja keda ning kuidas kaasa haarama? Milline partei juhiks diskussiooni ja mis vormis? Seejuures diskussiooni eelduseks oleks varasemate vigade tunnistamine, sest aru peab saama, kust protsessid hakkasid valesti minema, et me oleme nii abitud tööjõu oskustes ja uute tehnoloogiate rakendamises.

Diskussiooni all ei mõtle ma arvamusfestivale ega „jääkeldreid“, vaid kaalutletud artikleid, kalkulatsioone jne. Tahaks näha mudeleid, soovitavalt matemaatilisi koos skaalade, tõenäosuste ja muu pudi-padiga. Loosungid hääletan maha – ja kui keegi tuleb sõnumiga „xx aastaga viie rikkama riigi hulka“ ilma matemaatilise põhjendatud mudelita, olen valmis sõnumi esitaja suhtes rakendama füüsilist vägivalda.

Alver Aria