Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Korravalvurid käitusid kohati okupantidena – kes vastutab Eesti politsei ja kodanike suhete rikkumise eest?

-
13.04.2021
See mees ei näe välja riigi ja ühiskonna kaitsjana – pigem tunneb ta ennast sõdurina vaenlase keskel.
© Uued Uudised

Kindlasti on palju neid Eestimaa inimesi, kes politsei jõudemonstratsioonid Toompeal heaks kiidavad, kuid samas on viimase nädala jooksul plahvatuslikult kasvanud nende inimeste arv, kes politseis tõsiselt pettunud on. Eesti politsei astus tagasisammu politseist miilitsa suunas.

Põhjuseks on ennekõike räige jõu näitamine endast nõrgemate, sealhulgas pillimängijate, naiste, vanainimeste ja teiste selliste kodanike peal, kes ei kujuta endast mingit otsest ohtu. Aga ka pingeolukorra loomine, kus riigivõimu keskus Toompea künkal muudeti justkui lahingutandriks.

Politseiaktsioonid olid ilmselgelt hirmutamise eesmärgiga – lahingrelvastus, kaetud näod (mitte koroonamaskid), agressiivne käitumine ja väljakutsuv olek. Eesti politsei käitus okupandina. Sellist vaenulikku olekut ei luba endale isegi okupatsiooniüksused, näiteks Iraagis või Afganistanis. Selline väljakutsuv vaenamine kuulub OMON-i ja Spetsnazi arsenali.

Korrakaitsjate ja rahuvalvajate tööd reguleerivad lisaks seadustele ka psühholoogilised soovitused – muuhulgas ei tohi tsiviilelanikkonna suhtes agressiivsust välja näidata. Eestis tehti eriüksuslaste väljatoomisega seda eriti jõhkralt.

Kui vastata ise pealkirjas esitatud küsimusele, siis – mitte keegi ei vastuta, see pole Eestis kombeks. Tõenäoliselt ei kuku ka politsei usaldusprotsent eriti, sest meedia on nende aktsioone kirjeldanud hädavajadusena lamemaalaste riigipöörde vastu, kuid oluline osa Eestist ilmselt muutis oma suhtumist politseisse positiivsest neutraalsuse ja vastumeelsuse suunas.

Kui venelased muutusid politsei vastu vaenulikumaks pärast pronksiööd, siis eestlased ilmselt pärast Kaja Kallase ja Kristian Jaani jõudemonstratsiooni.

Valik arvamusi sotsiaalmeediast.

“Esimest korda elus vaatan ma meie Eesti politsei tegevust põlgusega!”

“Sügavalt häbi on. Vaatan, kuidas hambuni kaitsevarustuses politseinikud üritavad naisi ja lapsi hirmutada… ja mõtlen, mida nad endale siis külge riputaksid, kui vastas seisaks relvastatud vaenlane?

Üritati jõudu näidata ja hirmu tekitada, välja kukkus hale palagan. Tegelikult, platsil kollitavad mehed pole otseselt süüdi. Nemad täidavad käske. Befehle müssen befolgt werden! Schneller,schneller! Aga need tegelased, kes märulipolitsei platsile saatsid, ei tohiks oma postil edasi töötada. See mainekahju, see kiil, mis politsei ja rahva vahele löödi, on korvamatult suur.”

“Lp siseminister ja politseipealik, mis meeste töökäsuks hommikul kirjutasite?? Sõttaminek? Dessant vaenlase territooriumile? Venelased ryndavad?”

“Politseinikust siseminister Kristian Jaani tõestab end mehena, kes võib täiesti tuima näoga ajada täielikku jama, mille kohta ta teab ise väga hästi, et sel ei ole reaalsusega vähimatki pistmist. Jah, muidugi tuleb politsei suure hulga eriüksuslaste, koerte ja muude erivahenditega politseile täiendavate jõukasutamise volituste andmise vastu korraldatud meeleavaldustele hirmu külvama ainult selle pärast, et inimesed oleksid terved.”

“Mehed, kellel ei ole nime ega nägu. Mehed, kelle peamine tööülesanne on õigel hetkel tõmmata triklit. Mehed, kes on eelkõige koolitatud tapma. Ja siis on vastas need roostes plekist piimanõud, tšellomängijad daamid, poisikeseohtu tänavatrummilööjad, fotograafid… Pääminister, kuule seleta õige, arusaadavas keeles ja täislausetega, mis sinu arvates meie koduriigis täna toimub?”