21.03.2022
Reformierakonna ajalooline häbiplekk
On juba üle aasta möödas tollest hetkest, kui reformierakond asus riigireetmise teele. Õigemini andis sellest ametlikult teada, kui kolm selle fraktsiooni riigikogulast esitas muudatusettepaneku abielu rahvahääletuse eelnõule, milles pakuti Eesti kuulumist Venemaa koosseisu.
Urmas Kruuse, Ants Laaneots ja Jüri Jaanson esitasid rahvahääletuse otsuse eelnõule muudatusettepaneku: «Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu?» Täna, kui Venemaa võib teisele riigile ka niisama kallale tulla, on see ettepanek Putini jaoks ikka veel jõus, nagu ka „tühistatud“ keskerakonna ja Jedinaja Rossija pakt Kremli jaoks. Sest te võite ju oma rumalused ja sigadused küll tagasi kutsuda, kuid ärritunud partnerkaru ei pruugi seda aktsepteerida ja nõuab hiiglaslikku kompensatsiooni, nagu meie eesti telekommunikatsiooniettevõtted ennetähtaegselt katkestatud lepingu eest.
Kujundlikult öeldes: kui Putin ja Šoigu sõidavad tankiga üle Eesti piiri, võivad nad vastata piirivalvurite viisakatele protestidele nii, nagu prii viina nõudjad kõrtsis vastasid Kiirele: „Meid kutsuti! Kes kutsus? Lible kutsus!“ Meil on aga lausa kaks külalislahket Liblet – Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas.
Tollal veel peaminister Jüri Ratas oli reformierakonna äraandjaliku algatuse üle Riigikogus sügavalt nördinud: „Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab oma esimeses paragrahvis, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Eesti Vabariigi peaministrina mõistan jäigalt ja ühemõtteliselt hukka Reformierakonna Riigikogu saadikute Ants Laaneotsa, Urmas Kruuse ja Jüri Jaansoni täiesti vastutustundetu ettepaneku panna rahvahääletusele mõte või küsimus «Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu?». (Juhin tähelepanu, et originaaltekstis olid valesti kirjutatud nii Eesti Vabariik kui koosseis.) Seda kõike peame nägema meie kalli Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva künnisel. See on vale, mõeldamatu ja masendav…“.
Ratas oli lausa sellises masenduses, et peatselt astus grammatilistest vigadest kubisenud riigireeturlike initsiatiivide autoritega koalitsiooni. Neid ettepanekuid ei mainita never valitsuse peavoolumeedias, kuid veel parem kaitse on ju rünnak. Nii nopitigi ühest Objektiivi saatest Varro Vooglaidi mõttearendus, rebides see igasugusest kontekstist välja, ja süüdistati Vooglaidi selles, et ta tahtvat Pikalt Hermanilt eesti lipu maha võtta. Kuigi jutusaates öeldul ja Riigikogus tehtud seadusettepanekul on ikka teatud vahe küll. Kuid riigireeturid tõstsid kisa ja hakkasid meest kividega loopima, karjudes „võtke varas kinni!“, samas kui ise tahtsid ära varastada Eesti iseseisvuse ja kinkida see Ukrainat praegu hävitavale fašistile.
Ja mida lähemal on järgmised valimised, seda rohkem pingutab ja lärmab oravate korruptsioonierakond. EPL-is ilmus 20. märtsil reformierakondlasest riigikogulase Kristen Michali lugu „Deputiniseerimine Eestis ei saa piirduda vaid Ühtse Venemaa leppe lõpetamisega“. Ehk kõigepealt järjekordne mudakamakas oma rivaalist koalitsioonipartneri keskerakonna pihta, kuid sellest muidugi ei piisanud.
Michal tsiteerib kaitseväe juhataja Martin Heremi informatsiooni tankitõrjemoona varude kohta Eestis võrreldes Vene Föderatsiooni lääne sõjaväeringkonna tankide arvuga. Nagu märgib reformierakondlane, „konkreetne jutt“. Tõesti, see ettekanne meie potentsiaalsele vastasele oli üksikasjalik, kuigi vahel meenutas õhku täis läinud papagoi loba. Milleks saata Eestisse spioone ja luurajaid, kui meil on niivõrd jutukas kaitseväe juhataja?
Aga Kristen Michal jätkab: „Kelle huve õigupoolest teenib selline mulje loomine, justkui Ukraina relvastusega aitamine kahjustaks Eesti kaitset? Ikka seda, kelle tankidesse selle moonaga auke tehakse, agressor Vene Föderatsiooni.“
Edasi laseb rahvaasemik käiku kõik tüütuseni äraleierdatud banaalsused: ja et Mart Helme rääkis Venemaast kui suurest tsivilisatsioonist (kas Venemaa siis ei olegi suur? – I.M.), ja et „Varro tema paremal käel ju vihjas, et talle polegi tingimata peamine, et sinimustvalge Pikas Hermannis lehviks. Kubermang ehk kõlbaks?“ (kas „Varrol“ ka perekonnanimi on? – I.M.) Ja küsimust, kas kubermang kõlbaks, pani reformierakond hääletusele Riigikogus. Kas Kristenil on skleroos, nagu Leninil?
Võib-olla sellepärast läheb ta hoogu ja süüdistab neid, kes muretsevad meie ajaloos enneolematu põgenikekriisi valguses meie kaitsevõime ja tööhõive pärast, selles, et nad teenivad tegelasi, „kelle südames või sõidukil Z-märgistus.“ Seega kui parlamendisaadik muretseb, et kas Eesti kaitsevõime on piisav ja ei saa kannatada osa relvastuse loovutamise tagajärjel, on see Ukraina vastase agressiooni toetamine? Kas Kristen ei tahaks IQ testi teha?
Aga kasutatav terminoloogia on ju ilmselgelt Putinilt maha viksitud: nii kui Putin avaldas soovi natuke „denatsifitseerida“ ja nimetas nii ka vastava „operatsiooni“, hakkas Kristen pidevalt kasutama sõna „deputiniseerima“, olgu see Tallinna linnavolikogus, EPL-is või Facebookis. Loomulikult on sõjakurjategija tugev isiksus, aga ei tasu siiski tema leksikonist nii sõltuvusse jääda. Muidu jälle tuleb meelde reformierakondlaste ettepanek Venemaa koosseisu astumisest. Parem ükskord juba „dekallaseerida“ Eestit.
Kristen (kui härra Vooglaid on tema jaoks lihtsalt „Varro“, siis miks ei võiks ka Michalit nimetada nimepidi?) lõpetab oma EPL-i loo tema arvates vaimuka fraasiga „et oleks selge, kes mingi kaabu all peitub.“ Kaja Kallas on kena naine ja kannab maitsekat kaabut. Kas Kristenil on siis oma partei esimehe kohta mingeid küsimusi? Siis mitte ainult temal. Aga ärgu astugu sellele libedale teele: esiteks lüüakse valitsuse infotunnil Riigikogus küsijate suu pihta, teiseks küsimusele niikuinii ei vastata.
Kogu selles loos on aga ka üks positiivne moment: poleks Kristen kukkunud teisi süüdistama, poleks vaja ka seda meelde tuletada, kuidas reformierakond üritas Eesti riiki reeta. Muide, oli vene ajal olnud üks tegelane hüüdnimega „Kristjan“. Nüüd on ta tähtis riiklik nõunik.
Ivan Makarov