31.12.2021
Kui nägin täna Postimehes suurt Peeter Oja pilti, siis oli mul kohe selge, et tuttav vorm vastab seegikord sellest väljuvale kvantitatiivselt tasemel sisule. Tuntud teleinimese lihtmehelikud eelistused, tunded, hinnangud ja pajatused on kindlasti mõne jaoks köitvad, mina aga kasutasin diagonaalse lugemise meetodit: kui tekstis on mainitud mõni sisukama ja harituma persooni nimi, siis seal tasub alati peatuda, olgu see Mihkel Mutt või Varro Vooglaid.
Peeter Oja on alati olnud koomik: väljanägemises, sõnas, muusikas, tänavaliikluses, autopesula järjekorras ja džinni juues. Huvitav on lugeda põhjalikke intervjuusid inimestega, kes on oma elus teinud midagi sellist, mis jääb kestma või lihtsalt aitab inimeste elu paremaks ja põnevamaks teha: need võivad olla andekad kirjanikud, muusikud, kunstnikud, arstid, päästjad, poliitikud, põllumehed, õpetajad, oskustöölised… Seni kuni Peeter Oja oli tema ise ja oma valikutes suhteliselt vaba, nagu oli Kreisiraadios või varajases Ärapanijas, oli ta lootustandev: võis arvata, et kunagi jõuab ta meie kultuuris Ervin Abeli või Eino Baskini kõrvale. Kadunud Eino Baskin ükskord ütles, et talle Kreisiraadio suurt muljet küll ei avalda, kuid seal on üks päris andekas algaja koomik – Peeter Oja. Kahju, et meil ei ole praegu võimalik kuulda suurmeistri arvamust selle kohta, kas tema ootused ka täitusid. Eino Baskin kui traditsioonilise satiirikultuuri esindaja jäi siis alles veel lapsekingades olnud tühistamiskultuurile alla (siis sellist mõistetki veel ei olnud, aga kommunistide leiutatud tühistamiskultuur oli). Suure eesti satiiriku teatrid laostati…
Kui rääkida Peeter Ojast kui lavakunsti huumoripoolt esindavast artistist, siis ei saanud ta muidugi konkureerida ümberkehastuse meistri Dan Põldroosiga. Ka Jan Uuspõld on tunduvalt mitmekesisem, plastilisem ja ka muusikuna tõsiseltvõetavam. Peeter Oja on artistina omas elemendis tubli, aga täiesti tahumatu ja jäik: ta on alati ühesugune, tema miimika ja intonatsioonid on üksluised, demonstreeritav silmaring kitsuke, ta on nii ETV-s kui ka Kanal 2-s täiesti identne, nagu Stalin, kes oli ikka flegmaatik nii pärjates kui puues. Omaaegsed Ärapanijas esile kerkinud räuskavad improvisatsioonid on saanud tema intonatsiooniliseks ja intellektuaalseks firmamärgiks. Ja kahjuks läks see üksluisus üle ka Oja poolt väljendatavatele ühiskondlikele hoiakutele. Ja need hoiakud on tema puhul ka tellitavad, nagu oleks ta tellitava suurusega mutrivõti – on ETV-l vaja irvitada konservatiivide üle, siis saavad teletoimetajad seda ilkumist täie raha eest.
Kui Peeter Oja räägib tänases Postimehes sellisest haritust ja intelligentsest härrasmehest nagu Varro Vooglaid, läheb ta kohe pööraseks, nagu bolševikust revolutsiooniline madrus kontrast professorit nähes. „Mingid hullud jooksevad ringi“, „jultumus“, „ajab suust lambajuttu“, „süüdimatu“, „vastutustundetu“, „paha kuulata“, „haige“, „virila näoga“, „otsib intriige“, „vihapulk“, „kisub üles konflikti“, „tähtsust upitav“, „maha teeb“, „saatanast“, „koomiline“, „pimedad järgijad“, „iga tema jura“, „toituvad konfliktist“, „vampiirid“ jne. Lühike lõik, aga kui palju hinnanguid! Nagu oleks suu taga asuv üüratu kõht lahti läinud.
Vaimne vahe Peeter Oja ja Varro Vooglaidi vahel on umbes selline, nagu „Koera südamest“ tuntud majakomitee esimehe Švonderi ja professor Preobraženski vahel (pildil).
Nüüd aga läheb Peeter Oja rahumeeli vana-aasta õhtut veetma. Teenitult, sest oma osa temalt sai tänases Postimehes veel ka Martin Helme. Ongi nii, et 1917. aasta revolutsioonilistel töölistel oli eriline viha nendest terve ajastu võrra targemate haritlaste vastu. Ja proletaarlase vastus „lambajuttu suust ajavale mädanenud intelligentsile“ oli kiire ja tõhus: löök vintpüssi päraga näkku.
Vaadaku Peeter nüüd peeglisse ja meenutagu tuntud poeedi tähelepanekut: „kui laubad ahenevad, lõuad kasvavad.“
Ivan Makarov