Kui me räägime “n-sõnast”, siis on poliitkorrektne rääkida ka “m-sõnast”

Populaarne blogija sotsiaalmeedias Roosa Udu tõstatab olulise teema – kas “halva sõna” asemele pandav asendussõna ikka midagi päästab ja miks üks minevikust pärit sõna sobib, teine aga mitte?

“Kas mulatt on poliitkorrektsem sõna kui neeger? Kui neeger on vabadusi hindavas uusliberaalses maailmas täiesti keelatud sõna (poliitpuritaanid kasutavad vajaduse korral selle asemel peenutsevat ütlust “n-sõna”), siis selgus mõneti ootamatult, et neegritar on täiesti aktsepteeritav. Ega siis muidu sümboliseeriks „Neegritari portree“ (Portrait d´une négresse/ Portrait of a Negress) nii naiste kui ka tumedanahaliste õigusi.

Kuulen juba oma kõrvus ortodokssete antirassistide ulgumist, saadetuna hammaste kiristamisest: „Neegritar on samasugune n-sõna nagu neegergi!“ No ma ei tea – tehke enne ikka omavahel selgeks, kas neegritar võib siis seejuures olla vabaduse sümbol või mitte.

Ent kui juba kord tähenärimiseks läks, siis provotseerin edasi: aga mulatt? Kas mulatt on rassistlik sõna? Kohe nii hull, et sedagi ei tohi pruukida, öeldes selle asemel siivsalt: “m-sõna”?

Mõningase vastuse annab sellele Delfis ilmunud artikkel „Mulatist tütre ema peab Eestit väga rassistlikuks riigiks“. Tõsi, kohe esimeses lauses peab autor tegema täpsustuse: „…ehkki endal tal pole väga ebameeldivaid kogemusi sellega seoses olnud.“

Nojah, kui teoorias on otsustatud pidada Eestit rassistlikuks riigiks, siis ei oma praktika siin enam mingit tähtsust. Tähelepanuväärne on aga tolle ema süüvimine niinimetatud mulatiprobleemi.

„Tänava peal tullakse ja imetletekse, et oi kui ilus neegritüdruk,“ rääkis naine. „Miks ta ei või öelda lihtsalt, et oi kui ilus tüdruk? Pole vaja öelda ilus neegritüdruk, see on nii paha sõna, see nii kriibib kõrva.“

Ta täpsustas, et pealegi pole ta laps neeger, mustanahaline. „Ta on mulatt, seega on see juba faktiliselt ebatäpne.“ Ta lisas, et mulatt pole halvustav sõna, seda kasutada on õige ja korrektne.

Täpsustuseks lisan, et seda räägib naine, kes on Facebookis loodud Mulatiemmede klubi eestvedaja. Seega mitte juhuslik arvaja, vaid inimene, kelle sõnadel on kaalu ja kellel on teatud seljatagune.

Nagu näete, tehakse siin olulist vahet neegri ja mulati vahel. Üks sõna kriibib kõrva, teine aga on õige ja korrektne.

Paraku paistab nii, et see naine ise sipleb komplekside võrgus ning tal on neegrite suhtes omad eelarvamused, et mitte öelda kõrvetised. Isegi kui inimesed täiesti siiralt tema väikest tütart kiidavad, näeb tema selles solvangut.

Kui sul ikka on neegrite suhtes eelarvamusi, siis poleks pruukinud ju sellisega abielluda! Või lootis ema, et laps sünnib sama heledanahaline nagu tema isegi?

„Kui ma näen tänaval ülekaalulist inimest, siis ma ei hüüa, et jou, paksmagu! Miks me siis hõikame, et jou, neeger!“ tõi Mulatiemmede klubi juht näiteks, öeldes, et paks on samuti ebaviisakas sõna, nagu neegergi.

Siin torkab silma päris mitu küsitavust. Esiteks – kes on need „meie“, kes tänaval solvanguid hüüavad? Valdav enamus eestlasi ei hakka ju heast peast teist inimest labasustega üle külvama. Ja need vähesedki, kes sellega hakkama saavad, teevad seda peamiselt purjuspäi. Nii et joodikute jauramist üldistada kogu ühiskonnale on üsna meelevaldne.

Pealegi on ekslik arusaam, nagu halvustavad hüüded oleksid suunatud ainult neegritele, paksmagudele aga mitte. Vastupidi – sellised tüübid, kes oma enesekontrolli ja kasvatuse riismed on jätnud klaasipõhja, võivad rünnata igaüht, kes vaid millegagi silma torkab: jou kiilaspea/kõõrdsilm/lehtsaba/punapea jne. Räuskav joodik, mitte rassist!

Hoopis kummaline on, et „mulatiemme“ arvates on paks ebaviisakas sõna. No ei ole ju! Sõna ise on neutraalne, kirjeldav. Tal on täita oma funktsioon. Kõik sõltub sellest, mis otstarbel seda sõna kasutatakse ja kuidas kuulaja temaga suhestub.

„Ega ma sinu meelest liiga paks ei ole?“ – „Paks? Sina? Muidugi mitte?“

Kas peaksime selle dialoogi osapooli hukka mõistma, sest mõlemad kasutasid ju „ebaviisakaid“ sõnu?
Paksust raamatust rääkimine on ebaviisakas, aga õhukesest mitte?

Nagu näete, võivad korrektsuse tagaajajad oma jutuga kergesti ummikusse sattuda. Ega ma neile seda asja kergemaks teha ei taha, seepärast lisan siia nende jaoks ühe keerdülesande.

See ilukirjandusest väljanopitud tekstilõik kvalifitseerub kindlapeale poliitiliselt ebakorrektseks. Aga kuidas seda nõnda ümber kohendada, et ka kõige rangemal hindajal enam ütlemist oleks? Ausalt öeldes – mina küll ei saaks sellega hakkama. Tahaksid ehk sina proovi teha, hea lugeja? Siin see väljakutse on:

„Va segavereline!“ nähvas neeger mulatile.
Head korrigeerimist! Ikka poliitilist – millist siis veel?

Kogu selle pika jutu peale võis nii mõnelgi lugejal üles kerkida küsimus – kas siis Eestis leidub rassismi või mitte?

Pean tunnistama, et mingil määral leidub küll. Ainult et hoopis mujal kui seda arvatakse. On harjutud haukuma teise puu all, selle asemel et heita pilk peeglisse.

Toon ühe näite 2020. aasta suvest, kui rassirahutused USAs olid saavutamas oma kõrgpunkti. ERRi saates „Olukorrast riigis“ tuli saatejuht Andrus Karnau välja mõttekäiguga, mida ei saa nimetada teisiti kui rassistlikuks. Nimelt needis ta toonast rahandusministrit Martin Helmet selle eest, et too oli julgenud öelda: „Ka valged elud loevad!“

Karnau äraspidisust iseloomustavad kõige paremini ta enese sõnad, mis ma edastan muutmata kujul:

„Juhul, kui keegi ei tea, et mida see lause „valged elud loevad“ tähendab, siis see on nende organisatsioonide tunnuslause, kes siis peavad oluliseks seda, et valge rass on parem, et säilitada valge rassi ülemvõim, organisatsioonid, kes vastustavad siis seda teadmist, et kõik inimesed, hoolimata nende nahavärvist, on võrdsed. Seesama loosung „Valged elud loevad“ võib küll eesti keeles tunduda sellise ilma igasuguse tähenduseta, sest et selle tähendust ei ole eesti keele- ja kultuuriruumis loodud, aga see tähendus on loodud siis mujal ja siis eesti keele- ja kultuuriruum, olles osa siis nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika keele- ja kultuuriruumist, siis on selge, et selle lause tähendus ei ole süütu, vaid see on väga sihilik ja teadlik siis rassistlik sõnum.“

Kurblooline antud asja juures on aga see, et meie, kellest on rassism seni suure kaarega mööda läinud, oleme sunnitud omaks võtma räigelt rassistliku seisukoha, et võrreldes mustade eludega pole valgete elud midagi väärt. Vähe sellest – igati loogiline ja humaanne arvamus, et kõik elud on ühtviisi tähtsad, ka valgete elud, kohtab hüsteerilist vastuseisu ning jõuab rahvusringhäälingu vahendusel igasse kodusse. Ei pea olema mõttehiiglane, et mõista – nõnda võib rääkida ainult läbilõhki rassist. See, et ta endale sellest aru ei anna, pole mingi õigustus.

Kui nüüd kellelegi tundus, et BLMi radadele sattudes eemaldusin ma põhiteemast, woke-nähtusest, siis nii see ometi pole. Nimelt on nad mõlemad levitanud sama loosungit: „Ärgake üles ja ärge leppige diskrimineerimisega!“ Ometi sõltub kõik sellest, mida pidada diskrimineerimiseks.

Kui Euroopa ning Põhja-Ameerika keele- ja kultuuriruumis on hakatud karistama inimesi, kes ütlevad, et kõik elud loevad, siis on selge, et BLMi ja woke-nähtuse näol on tegemist diskrimineerimise kõrgema astmega, mis ohustab tunduvalt laiemat isikute ringi kui seda on vaid mingid äärmusparempoolsed.”