Kui õige ühendaks Eurovisiooni “lauluvõistluse” tänavafestivaliga Gay Pride?

Ka kõige poliitkorrektsem muusikasõber teab ja tunnistab, et lauluvõistlusel Eurovisioon pole tõsise muusikaga enam mingit pistmist ja loevad kõik teised tegurid poliitikast ja ideoloogiast esinejate välise oleku ja seksuaalse orientatsioonini.

Alustuseks poliitikast. Kogu sümpaatia juures Ukraina vabadusvõitluse vastu ei saa jätta ütlemata, et seekord hinnati ukrainlaste kangelaslikkust Mariupolis ja mitte Ukraina tõsiselt head muusikat. Seda võinuks ka vähimagi väeta algaja selgeltnägija juba nädal enne lauluvõistlust öelda, kellest võitja saab.

Paradoksaalne, aga Ukraina poliitilise lauluvõiduga anti Kremlile isegi üks jutupunkt juurde: venelased saavad öelda, et mis realistlikku mõtlemist saab Euroopalt oodata, kui isegi muusikat ei oska nad realistlikult ja spetsiifiliselt hinnata. Rääkimata kaugemal asuvatest maadest, kes pole Ukraina sõja lainel ja muusikaliselt eelistanuks võitmas näha Suurbritannia ja Rootsi häid eurolugusid.

Aga poliitika poliitikaks. Teine moment, mida märgivad ära paljud need, kes ikka veel Eurovisiooni vaatavad, on külluslik orienteeritus seksuaalsele suunitlusele, mis on haaranud nii esinejaid, nende taustatantsijaid, riietust, kogu üldmuljet, aga ka korraldajaid, ajakirjanikke ja pealtvaatajaid.

Kriitilisemad nimetavad lauluvõistlust juba Homovisiooniks, teised suureks homofestivaliks Gay Pride. Kõik see sai alguse transsoolisest Iisraeli lauljast Dana Internationalist, kogus hoogu “habemega naise” Conchita Wurstiga ja on jõudnud ilmselge mitteheteroseksuaalse suunitlusega suurpeoni, kus muusika on muutunud pelgalt taustaks. Eurovisioon on nagu geifestival, kus tunnevad hästi igasugused vähemused, mis aga ei ole algne võistluse eesmärk.

Ilma mistahes “-foobiata” oleks huvitav teada, kas kõik need “erilised” lauljad ei mõtle kunagi, et kas nende Eurovisiooni-edu taga ikka on nende musikaalne talent või on hoopis voodikaaslase sugu, vahepeal läbi tehtud hormoonravi ja intrigeeriv välimus?

Sotsiaalmeedias märgitakse ära veel ka seda, kuivõrd mõttetuks on muutunud esitatavate laulude sõnad alates hundist-banaanist kuni boom-zoomi pideva kordamiseni.

Üks aga peaks kõigile selge olema – sellist selget orienteeritust muusikale, nagu oli eelmise sajandi teise poole Eurovisioonil, täna enam pole. Ja kõrvuti arvukate lauluvõistluse austajatega on väga suur hulk ka neid, kes sel maiõhtul kohe kindlasti telekat sellel lainel ei hoia. Eriti kui Eesti finaali ei jõua.

UU