Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kuidas neomarksismi ära tunda – repressioonid ei ole kunagi inimlikkuse mõõdupuu

-
04.03.2021
Euroopa Komisjoni endine president Jean-Claude Juncker avas 2018. aastal Trieris Hiinas valminud Karl Marxi monumendi. (Foto: Scanpix)

Paljud inimesed ei suuda tänases maailmas näha seda, kuidas miljoneid inimelusid neelanud bolševism naaseb lääne poolt ja kogu selle jaburuse kaudu, mida toob kaasa vasakliberaalne sallivus.

Marksism ei ole Läänest kusagile kadunud (meenutagem kasvõi Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri aktiivset osalemist Karl Marxi 200. sünniaastapäeva pidustustel), tema eesmärgid sätestati ümber Frankfurdi koolkonna poolt, mille tagajärjel tekkis neomarksism, mis paraku on sügavalt nakatanud ka liberalismi.

Enne neomarksismi teket peeti revolutsioonide juhtivaks jõuks töölisklassi ja tõepoolest, näiteks 1917. aasta revolutsiooni ajal Venemaal tähendasidki töölised tahmunud ja füüsilist tööd tegevaid mehi metalliahju juures või tehaste liinidel töötavaid naisi, kellel “polnud peale ahelate midagi kaotada.”

Tänapäeval seda proletariaati enam pole, vähemalt Lääne ühiskonnas mitte, sest suure osa tööst teevad ära “sinikraed”, automatiseerimise ja mehhaniseerimise tõttu töötab isegi kopajuht ülimugavas ekskavaatorikabiinis ja tema õigusi kaitsevad nii seadusandlus kui ka ametiühingud. Neid enam barrikaadidele ei tõsta.

Frankfurti koolkonna marksistid said aru, et selle seltskonnaga enam kommunismi ei ehita ja otsiti uued “rõhutud”, keda kaitsta ja keda kaevikutesse viia. Vasakäärmusliku ja nn progressiivse poliitika üheks keskseks ideoloogiaks on kvaasimarksistlikud teooriad, mis jagavad ühiskonna „rõhujateks“ ja „rõhututeks“ juba teistel alustel.

Esiteks on neomarksistid asunud kaitsma naisi, kes juba puhtfüüsiliselt ei saa meestega võrdsed olla ja nende “diskrimeerimine” ei lõpe seega iial – näiteks tõstab mees kümme kasti, naine sama ajaga seitse ja kui palk on tükitöö alusel, siis ongi diskrimineerimine juba olemas.

Selleks, et naised ja mehed oleksid ühiskonnas võrdsed, tuleb see saavutada hoopis teistel alustel kui teevad seda ideologiseeritud naisõiguslased – tegelikult peaksid võrdsuse tagama erapooletute spetsialistide loodud seadused. Praegune neomarksistlik naisõiguslus aga tahab sõnasõnalist võrdsust mistahes hinnaga. Tasub märkida, et marufeministid ongi ehtsaimad revolutsionäärid, nagaanidega Kollontaid, kes suudavad agressiivsusega kõiki taganema sundida – neis pole mingit naiste ebavõrdsust näha.

Teiseks “rõhutute” ja “kaitstavate” seltskonnaks on valitud pagulased, sõja ja kliimapõgenikud. See on juba kindla peale minek, sest nemad vajavad tõesti abi, kuid on laias laastus vihma käest räästa alla sattunud, sest neid kasutatakse vaid ära. Sellise sunniga, mida praegu teeb migratsiooniküsimustes vasakliberaalne maailm, eriti Euroopa Liit, meelestatakse lähteriigid pigem massimigratsiooni vastu ja see tähendab, et ega pagulastel sealgi hea ei saa olema.

Aga vasakliberaalidel on sellega palju saavutada – neile on tänulikud nii tegelikud kannatajad kui ka kogu see hea elu peale tormav mass, kellele anti justkui võimalus. Lisaks on neil selles segaduses võimalik ka omi eesmärke ellu viia – nagu marksistlik Black Lives Matter, kes suutis suviste rahutustega teha USA demokraadid oma tänuvõlglasteks ja nõuab nüüd võimu jagamist.

Rassiline ebavõrdsus on kolmas rinne, mille on neomarksistid enda pealetungiks valinud – taas ala, kus saab igasugust segadust üles keerutada. Kui muud ei ole, kõlbab Aafrikale orjakaubandusega tehtud ülekohus, mis tuuakse tänapäeva – kuigi Aafrika ja Kesk-Ameerika neegririikides pole üsna pikkade iseseisvusaastate jooksul suudetud ise midagi ära teha. Rasse annab alati vastandada ja barrikaadidele viimiseks kõlbavad isegi George Floydi moodi kurjategijad.

Ja muidugi on rõhutute nimekirjas seksuaalvähemused, transseksuaalid ja ebakindla soolise identiteediga isikud, mis puudutab väikest osa inimkonnast, aga nende mured on tõstetud peaaegu et kogu inimkonna probleemiks. Neomarksism on suuresti kaaperdanud ka kliimavõitluse, millele viitab kapitalismil põhinevate majanduste põhjalaskmine kliimameetmete kaudu.

Nagu näha, on neomarksism usurpeerinud kõik inimliku, armastuse, seksuaalsuse, sooidentiteedi ja palju muudki, sest selle kaudu on kergem inimeste südameteni pääseda. Kogu inimkond tahab ju olla heade poolel ja kaitsta õnnetuid, aga enamik ei märka, kuidas kõiki protsesse juhivad hundid lambanahas – kui nad oma eesmärgid saavutavad ei saa isegi “vabastatud” enam õieti hingatagi. Nagu juhtus Venemaal siis, kui “vabastati” töölised ja talurahvas.

Paljud inimesed ei suuda lihtsalt uskuda, et see, mis tuleb meieni nüüd Läänest, on tegelikult seesama eksperiment, mis nõudis Venemaal 70 aastaga 50-70 miljonit inimelu. Eriti ei suuda seda uskuda noored, kelle arvates on see marksismi-leninismi värk ikka bolševike oma – aga Marx ja Engels olid siiski Euroopa looming.

Üks asi, mida noored veel teadma peaksid – kõik revolutsioonide ideoloogid on olnud kõrgharitud, seega ei maksa arvata, et ülikoolidest tulevad ja seal õpetavad ainult maailma õigesti mõistvad inimesed. Paljud tänased Lääne kõrgkoolid on neomarksismi pesad, mis tähendab, et seal õpetatav teadus on alati vürtsikas ideoloogilises kastmes.

Et inimkond saaks aru, mis on väär ja õige, siis selleks on hea õpetus – kui inimlike väärtuste ja õnnetute abistamise nimel kutsutakse kedagi mistahes vormis hukkama, siis on see asi vale. Repressioonid ei ole inimlikkuse mõõdupuu (vihakõneseadus), vaid need tekitavad alati uued rõhutud ja neoamrksistlik karusell saab keerlemist jätkata.