05.10.2020
No andestage, aga tõesti ei näe neis meestes kuidagi eestlasi!
Eestis on vaieldud selle üle, kes on õigem eestlane ja seda on raske paika panna – tükk maad kergem on öelda, kes seda ei ole. Seda ei ole ükski neist, kelle tegevus viib kasvõi sammugi lähemale eestluse hääbumisele.
Varem on president Kaljulaid kuulutanud, et eestlane võib olla igaüks, enne teda Kristina Kallas ja mitmed teised globalismi ja multikultuursuse levitajad – ning viimati “parempoolne” Siim Kiisler.
“Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid ja meie esivanemate vaimne pärand on aukartustäratavalt suur. Ainuüksi Eesti Kirjandusmuuseumi kogudesse on talletatud üle miljoni lehekülje rahvapärandit, mille seas kümneid tuhandeid regilaule, loitse, taigasid kombetalituste kirjeldusi jpm. Paljugi sellest on meie rahva seas praegugi elavas kasutuses. Oleme sündinud vaimult rikkaks, kuid möödunud sajandeil valitsenud võõrvõimud on tõrjunud põlisrahva pärandi avaliku väärtusruumi tähelepandamatutele äärealadele. Päritud tarkuste ja vaimuväe vastuvõtmiseks tuleb õppida seda märkama, lugema ja kasutama.” (Alar Krautmani Terviseakadeemia Eesti vaimse pärandi aluskursus).
Selgitagu nüüd Kaljulaid, Kiisler, Kallas ja kogu see eestluse jaotajate kamp – kuidas te teeksite selle pärandi kandjateks näiteks Abdul Turay, kes tahtis ka eestlaseks saada, kuid ei suutnud keeltki ära õppida ja on nüüdseks siit kadunud. Või eestlusvaenulikuna tuntud Dimitri Klenski, kes on samas Eesti kodanik?
Kuidas te panete eestlust kandma kümned tuhanded venekeelsed narvakad ja idavirumaalased? Teate, neil on olemas omad bõliinad, hopakk, kulitš ja palju muud. Nagu ka Eestisse tulnud nigeerlastel, ukrainlastel, bengalitel ja teistel on oma kultuuripärand ja nemad pole loodud meie oma edasikandmiseks.
Selline eestluse jagamine on lihtsamal juhul lihtsalt hoolimatus oma keele ja kultuuri vastu, hullemal juhul ühe rahvuse reetmine globalismile – lahjendame kogu eestluse viimse võimaluseni, segame ta teiste kultuuriga, surume eestlase vaimse pärandi unustusse ja elame maailmakodanikena. Just seda tunduvad tahtvat kõik kiislerid, kallased, kaljulaidid ja teised renegaadid, kel on silme ees Prantsusmaa, kus prantslane saab olla ka Marokos sündinud araablane.
Eestluse lahjendatud varianti näeb juba föderalistis Yana Toomis, düstoopia-Ossinovskis, kahesajataja-Kallases ja paljudes teistes, kelles pidavat eesti verd olema, aga sõnad ja teod on küll sellised, et tuleks see eestluse kadu ometi kiiremini.
Kui inimesel on juba ükspuha, kas naaberkorteris elab neeger, ülevalt kuuleb moslemi palvejoru ja väljas kõlavad slaavilikud “matid”, siis on tal ükskõik ka omaenda rahvuse kestmisest. Kui keegi sellist naabrust lausa soovibki, siis on ta juba oma rahva reetnud – ta ei tee midagi püsimajäämiseks, vaid näeb tulevikku Rahvaste Paabelis, kus eestlased oleks kübeke liivatormis.
Rahvusmeelsed eestlased pole ei rassistid ega võõravihkajad, vaid on mures oma rahva tuleviku pärast, mis internatsionaalsetes ja multikultuursetes tõmbetuultes aina küsitavamaks muutub. Kui me ka neegreid või moslemeid rohkem võõrastame, siis nemad paistavad lihtsalt tänavapildis rohkem silma ja näitavad karmilt ära, et Eesti on muutumas samasuguseks Aafrikaks või Araabiaks, nagu Saksamaa ja Rootsi juba on.