Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kuidas vanad tuttavad, internatsionalism ja kodanlik natsionalism, kokku põrkavad

25.02.2021
Narvas vohab vene keel
© Uued Uudised

Pisike skandaal Eesti 200 esinaise Kristina Kallase ümber on tegelikkuses siiski konflikt eesti rahvusluse ja nõukoguliku internatsionalismi vahel.

Vaatasin tagantjärele ära ETV+ saate Kristina Kallasest ja see oli õpetlik. Tema ema on ehtsa vene hingega ja nõukoguliku taustaga inimene, kes on pisut kohandunud tänase Eestiga selle venekeelses ruumis. Tütar seevastu tundus oma lapsega rääkides eestlannana, muidu aga andis vene taust kõvasti tunda.

Teatud ideoloogiad levitavad arvamust, nagu rikastaks mitmekultuuriline taust inimest. Teatud määral küll, kuid tegelikult jääb ta suuresti võõraks mõlemale kultuurile ehk не мясо, не рыба.

Inimene lihtsalt ei suuda mõlemat kultuuri võrdselt täies ilus hoomata või kui hea tahtmisega suudabki, siis edasi kanda küll ei suuda – tema tekitab pigem subkultuuri ehk segu kahest. Kui kannab, siis poolikult, paljut maha jättes ja seega mõlemat rahvuskultuuri selle ehtsuses nõrgendades. Kui Kristina Kallas või Sveta Grigorjeva abielluks neegriga, peaksid nende lapsed juba kolme kultuuri edasi kandma, seega aga pole enam reaalne.

Kaja Kallase internatsionaalsetest vaadetest võib aru saada – ta tahabki, et Eestis oleks võrdsed nii tema isa kui ema kultuurid. Ainult et ta ei jaga (või ei taha jagada) peamist – vene keel ja kultuur on suur ja tugev, ka Eestis on sellel kohe Narva jõe taga tohutu potentsiaal, kõik venelaslik ei jää Eestis kunagi nälga. Küll aga jääb internatsionaliseerudes kõik eestlaslik. Seda enam, et rändesurve NLiidu järgsetest slaavi riikidest on ülitugev.

Seda on juba ammu räägitud, et eesti ja vene keele ja kultuuri võrdsuse puhul jääb eestlus kohe nõrgemasse positsiooni ja hakkab hääbuma. Siinne venelane saab juba praegugi eesti keelt eirata (vähemalt Tallinnas ja Ida-Virumaal) ja saab hakkama, eestlane peab venekeelseks muutuvas keskkonnas kohe nende keelega arvestama. Eesti-vene segakoolis, kus viimased enamuses on, kaob eesti keel ruttu – venelastel on oma keele ja kultuuri osas suurvenelik suhtumine.

Venelane, näiteks Kristina Kallase ema, saab häda korral sõita Peterburi või Pihkvasse ja kuigi süda jääb ehk Eestit igatsema, on sealgi tema kodukeskkond. Eestlastel pole siit kusagile sõita. Isegi Eesti riik on vajalik ainult eestlastele, teised saavad mistahes muu struktuuri, oblasti või euroföderatsiooniga isegi paremini hakkama.

Tegelikkuses tahavadki Kristina Kallas ja Eesti 200, kuhu on koondunud päris palju segaperekondadest pärit poliitikuid, luua Eestis multikultuurset riiki, kus nende äranägemist järgi tunneksid ennast hästi nii eestlased kui venelased – nad usuvad tõsimeeli, et see töötab, sellepärast on neil mõttes ka mitmekeelsed koolid.

Aga see süsteem ei tööta – sellises internatsionaalses ühiskonnas hakkab vene keel ennast paratamatult kehtestama ja eesti keel taanduma. Ainult et kahesajatajad ei saa sellest aru. Või ei hooli. See teebki nende maailmavaate rahvusmeelsete jaoks tagurlikuks.

Üllatuslikult jookseb Kristina Kallase ida-taustaga internatsionalism väga hästi kokku lääneliku globalismi ja multikultuursusega. Ei ole sugugi valesti öeldud, et tegu on interrindeliku ideoloogiaga – võib-olla pole see nii terav, kui aastatel 1988-1991, mil neil oli selja taga Nõukogude Liit ja võis ülbitseda, kuid pealesunnitav rahvaste sõpruse idee on raudselt jätkuvalt olemas.

Kuulub ju Kallasele väide, mille ta ütles ühes Sirbi loos: “Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine. Eesti kultuur peab integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest. Eestlastele jäägu nende pastalad ja kannel.” Kas saab veel halvemini öelda?

Eesti 200 kannab ideoloogiat, mille järgi peaksid kõik Eestisse tulijad ennast siin hästi tundma. See on utoopia. Eesti on eestlaste rahvusriik ja siia lihtsalt ei saa multikultuurset ühiskonda luua. USA-s on migrandiühiskond, aga põlisrahvas elab reservaatides, mitte ei ahmi endasse aafrika, euroopa, aasia ja muidki kultuure. Need, kes ahmisid, teatavad reservaadis ettevõtlusluba taotledes, et neis on vaid 1/16 indiaani verd. Sellest jääb väheks, et navaho kombel preeriakoioti klähvimist mõista.

Eesti 200 pole erakond, keda eestluse pärast muret tundev inimene toetada võiks. Sest nende juhtimise all tulebki see ühiskond, kus eestlasi ja nende keelt mitteaustav venelane või muust rahvusest inimene võib eesti keelt õppimata siin elada ja ennast seejuures veel ka eestlaseks nimetada.

Jüri Kukk, toimetaja ja eesti rahvuslane

Allakirjutanu varasem lapsepõlv möödus osaliselt Eesti-Vene piiril, kus eesti Kivioru vastas seisis vene Stukolovo ning kogukonnas räägiti eesti, vene ja läti keelt. Ka sünnikodu jääb endisesse Eesti Vabariigi Laura valda, praegusesse Venemaa Petseri rajooni. Seega pole kristinakallaslik maailm sugugi võõras. Ometigi ei tee see mitte “kahesajatajaks”, vaid “ekreiidiks”.