Kuidas vennad Chérif ja Saïd Kouachi Charlie Hebdo toimetuses liberaalse demokraatia uhkuse ehk sõnavabaduse mõrvasid

Arvamus,
- Updated
Charlie Hebdo veresaunas suri Lääne sõnavabadus - islamiäärmuslased saavutasid oma eesmärgi. (Reuters/Scanpix)
©(Reuters/Scanpix)
Charlie Hebdo veresaunas suri Lääne sõnavabadus – islamiäärmuslased saavutasid oma eesmärgi. (Reuters/Scanpix)

Lääne mõistuspuudega inimesed ei saa ammugi enam aru, kuidas neilt sõnavabadus on võetud – nad usuvad siiralt, et võitlevad vihaõhutamise vastu.

Enne ohvriterikast tulistamist ajakirja Charlie Hebdo toimetuses 2015. aasta jaanuaris käis Euroopas elav väitlus selle üle, kas prohvet Muhamedi tohib pilada ehk kas usu kritiseerimine käib sõnavabaduse alla või mitte. Edumeelsemad ajakirjanikud raiusid nagu rauda, et inimestel on õigus igas asjas oma mõtteid välja öelda, ja ühiskond oli tollal veel nende poolt.

Pärast islamiäärmuslaste korraldatud rünnakut ajakirja toimetusele tuli tänavatele miljon inimest eesotsas riigijuhtidega, et deklareerida – meid ei hirmuta ja sõnavabadus jääb. Pärast Brüsseli terrorirünnakut enam tänavatele ei tuldud ja täna enam sõnavabaduse eest ei võidelda – pigem vastu. Ka kuulus ajakiri tegi veel ühe pilapildi islamipühakust ja lõpetas siis igaveseks.

Enne 2015. aastat tohtis öelda, et prohvet Muhamed esindab agressiivset usku ja inimesed surid Charlie Hebdos selle vabaduse nimel – tänases Euroopas lähevad  sellised inimesed tõerääkimise eest islamofoobia-süüdistusega vangi.

Lääne inimesed ei saa enam aru, et sõnavabadus tähendabki õigust öelda välja seda, millest mõtled. Täna ollakse keskendunud sellele, et su sõnad võivad kedagi solvata. Aga rääkida nii, et õrnad hinged millestki ei solvuks, on juba võimatu. Neid lumehelbekesid kaitstakse seaduse täie rauaga ja liberaalse demokraatia suursaavutust – sõnavabadust – vägistatakse, piinatakse ja hukatakse selle võrra rängemini.

Me oleme varsti jõudmas olukorrani, kus öeldes, et maja näib vana ja väsinud, solvad vana arhitektuuri austajaid ja takkapihta veel ka maja hinge, ning oled karistust väärt.

Ka Eestis areneb sõnavabaduse kohitsemine täie hooga. Öelge näiteks: “Mulle ei meeldi migrandid teistest kultuuridest ja ma ei taha neid siia, oma esivanemate maale!” Te ütlete seda oma esiisade maal, räägite oma mõtetest ja tundmisest, ja olete kindlasti kohe ksenofoob ja rassist.

Lugege see lause veelkord üle – need on teie tegelikud mõtted ja nägemus tulevikust. Te ei taha võõraid siia, sest tahate enda ümber kuulda emakeelt ja näha eestlasi – ja te teate, et Ida-Virumaa paljudes kohtades, sealhulgas Narvas enam eesti keeles rääkida ei saa. Kui teid nende mõtete eest sildistatakse või lausa karistatakse, siis kas me saame veel sõnavabadusest rääkida?

Sõnavabaduse ahistamine ongi jõudnud selleni, et inimesi karistatakse tavapäraste mõtete eest, mille taga pole mingit pahatahtlikkust. Karistatakse tõe rääkimise eest, kui te räägite kitsaskohtadest nii nagu need on – näiteks eestlaste vähemusse jäämisest.

Mida rohkem rahuldatakse “solvujate” pretensioonikust ja kapriise, vastumeelsust eluterve ja õiglase kriitika vastu, seda enam kaovad südametunnistuse- ja sõnavabadus olematusesse. Uskumatu, kui kergekäeliselt loovutavad inimesed oma õiguse südamesttulevalt rääkida, sest keegi kuskil võivat solvuda! Seda ena, et solvujaid tavaliselt polegi, vaid eeldatakse, et kellelgil võib olla õrn hing.

Mina sain Facebookis kolmepäevase blokeeringu selle eest, et kommenteerisin lugu “Üle Vahemere tulevad sõjakarastusega mooramaamehed annavad oma tekitatud hädad ja kannatused Euroopale üle” sõnadega “Aastakümneid sõdinud Aafrika riikidest ei saa lihtsalt tulla tervemõistuslikke inimesi, kes sobiks elama niigi hälbivas Lääne ühiskonnas”.

Mida ma nende sõnadega mõtlesin? Aafrikas sõditakse vähemalt pooltes riikides, hõimusuhete tõttu on genotsiid igapäevane asi, toimuvad lausvägistamised, paljudes riikides vältab kodusõda aastakümneid – kõik on selles loos ju kirjas. Pikalt sõdivast ühiskonnast ei tule enam normaalseid inimesi – vaadake filmi “Vereteemant” ja näete, kes sai lapssõduriks sunnitud poisikesest, kes oli lõpuks valmis oma isagi tapma.

Läänes tulevad need sõjainimesed sallivuslaste tiiva alla, kes ei küsi neilt mitte midagi, vaid jagavad neile hüvesid. Needsamad sõjast moonutatud noored mehed on ohuks kõigile, eriti naistele, sest nende empaatiatunne on vägivallas hääbunud. See, et Lääs surma lapsi nii lahkelt oma maale lubab, on hälve. Ja üle Vahemere tulijatest on absoluutne enamus elujõus mehed, kes oma sõdival kodumaal lihtsalt ei saanud sõjast kõrvale jääda.

Need on minu mõtted ja nendega võib nõustuda või mitte, kuid mul on õigus neist rääkida. Mina kritiseerin neid, kes on valmis iga migrandi vastu võtma, kuid ma ei nõua nende suu sulgemist. Pseudodemokraatlik liberalism aga minu suu sulgemist nõuab!

Me olemegi ka siin, Eestis, juba sedavõrd hääbunud demokraatias ja hävitatud sõnavabaduse olukorras, kus me ei tohi enam öelda seda, mis meile lihtsalt ei meeldi – see võivat kedagi solvata. Mina aga sulgegu oma mõtted endasse ja lasku väljendust leidmata pahameelel ennast sisemiselt närida.

Kas me sulgemegi poliitkorrektselt silmad selle ees, et sõdivatest maadest tulevad mehed on korduvalt päästikule vajutanud ja nende jaoks on kõhklus näpu kõverdamisel meie ühiskonna inimestega võrreldes täiesti tundmatu tunne?

See ei ole enam demokraatia ega sõnavabadus. Me oleme tagasi täpselt samas kohas, kus 1991. aastal lootustega alustasime.

Kommentaarid

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused