Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kuivanud puu on looduses ohumärk. Miks ei taheta seda enam inimsuhetes näha?

-
14.03.2021
Homoseksualismi nimetatakse kuivanud oksaks elupuul. Nüüd on okstest saanud juba metsad. (Foto: Scanpix)

Äärmusvasakpoolne Krister Paris rõõmustab Delfis homoseksuaalsuse väidetava kasvu üle USA noorte hulgas – unustades, et kui tema isa ja ema oleks sama innukalt oma uut seksuaalset identiteeti otsinud, oleks üks marksist tõenäoliselt vähem.

Parise jutust kumab läbi õnnetunne selle üle, et omasooiharus maailma levivat. Tänapäeval saab see tõesti äärmuslastele heana tunduda, sest Maa on üle asustatud – aga inimkonnal on olnud aegu, mil paristest lähtuvalt oleks planeet inimestest tühjaks jäänud, selle päästis heteroseksuaalsus.

Paris on välja toonud mitmeid tabeleid, mis näitavad seksuaalse orientatsiooni otsinguid, ehk nagu ta ütleb, noored proovivat kõike järele. Äärmuslaste silmis on selline moraalitunde hülgamine kahtlemata tervitatav, kuigi see viib mitte ainult erinevate seksuaalsete hoiakute järeleproovimiseni, vaid perverssusteni – seesama Delfi/EPL on kirjutanud noortest Rootsi liberaalidest, kes tahtsid seadustada seksimise lähisugulaste ja surnutega. Selleni viibki Parise kiidetud uusseksuaalrevolutsioon ehk kõik kõigiga.

Parisel ei maksaks siiski rõõmustada – noored proovivad tõesti kõike järele ja kui varem takistas neid selles moraalijoon, siis tänases vasakpoolses USA-s näivad takistused maha võetud olevat. Kindlasti nohistab nii mõnigi teismeline varsti oma lemmikloomaga või rahuldab ennast mutimullahunnikusse – selline on pariselik seksivabadus.

Äärmuserikorrespondendi äratoodud arvude taga on kindlasti tohutult muid põhjusi, miks noored homousku pöörduvad. Ühest põhjusest rääkis sotsiaalmeedias ka üks Eesti noor – kui temasugune identifitseerib ennast seksuaalvähemusena, on töökoha leidmine kindlam, sest Eestiski on kümned ettevõtted teatanud, et nende tööhõivepoliitika on orienteeritud vähemustele. Pealegi kardavad tööandjad geisid vallandada, peljates süüdistust homofoobias, kuigi põhjuseks võib olla kasvõi noore laiskus.

Seega on homoseksualism omamoodi mugavus- ja turvalisustsoon. Eelnimetatud Eesti noor lisas, et paljud noored pole tegelikult homod, kuid jätavad teadlikult sellise mulje, seda just tööturul konkureerimiseks.

Teisalt ongi homoseksualism noortele nagu mingi popp asi – lahe on olla gei, see on midagi uut, sinule pööratakse tähelepanu, keegi ei julge kritiseerida, sest sa oled julge “kapist väljuja”. Seda võimalust kasutavad ära just kiusatud ja varju jäänud noored.

Lisaks on homoseksualism ka noorte üksildaste hingede väljapääs, kes jäävad mingil põhjusel vastassugupoole tähelepanuta ning pole piisavalt julged ja hakkajad, et sukelduda meeste-naiste maailma, kus on nii konkurentsi kui vajadust ennast meeldivale inimestele tõestada. Nii jõuavad eriti just üksikud noored tüdrukud suhteni oma sõbrannaga ja muutuvad sageli ka meestevihkajateks.

Homode maailm on keeruline ja sellest räägitakse peamiselt vaid arnastuse kontekstis, kuid seal on ka väga tõsine armukadedus, eriti meespartnerite seas. Aga üks seltskond loob teadlikult pilti omasooiharusest kui millestki väga romantilisest ja toredast – oleks tõesti ime, kui selles poleks samu probleeme (või veel rohkemgi) kui mehe-naise suhtes.

Ennekõike aga on homoseksuaalsus kuivanud oks elupuul – kõigile ei jätku katseklaasi- ja heterode sünnitatud adopteeritavaid lapsi ega ka raha nende ostuks. See aga tähendab üksindust vanaduspõlves, pärast partneri surma, kui külla ei tule ei lapsi ega lapselapsi. Aga nii kaugele noored kodukootud homohakatised ei mõtle.

Krister Paris aga on oma äärmusluses unustanud, et ka tema on mehest ja naisest sündinud. Miks ta küll oma eksistentsi nii vihkab?