21.07.2022
Oma riigi majandusmuredes ülimannetu peaminister Kaja Kallas hakkas õpetama maailma kaitsetööstusi.
Piinlikuks veninud valitsusniheluste taustal on lauale tõstetud järjekordsed lubadused. Kõik rahva heaks, kõik rahva õnne nimel. Riik tõttab appi.
Ühelt poolt räägitakse sellest, kuidas riik aitab, toetab ja kingib, hoolitseb, toidab ja katab. Hommikul paneb pudru sisse moosi, õhtul tõmbab teki peale ja laulab unelaulu. Peale lühikest hingetõmmet läheb aga heategijate ilme tõsiseks, sest jutt liigub katteallikate peale. Lubadused vajavad ju raha. Raha pole. Raha saamiseks on vaja makse tõsta.
Kellelt makse korjatakse? Rahvalt. Pole vahet, kas läbi juriidiliste isikute või otse, maksud võetakse maksumaksja taskust. Nii et võimukandjad ütlevad ise välja: et natuke tagasi anda, peame teilt palju ära võtma. Kulbiga võtma, lusikaga tagasi andma, nõudes samal ajal jäägitut tänu ja maani kummardusi omakasupüüdmatu abi eest. Kirsina tordil kõlab eufeism “maksumaksja rahakoti kaitsmine”, mis inimkeelde ümber pandunda tähendab, et võtame küll, aga tagasi ei anna.
Palju võttev ja vähe andev valitsus on meie riigis valitsenud aastaid. Alates 2000. aastast, kui Eesti Panga vastav statistika alguse saab, on Eesti Vabariigi eelarve kulutused tõusnud 5,8 korda. Mitte 50% või 100%, vaid 5,8 korda.
Samal ajal on riigi pakutavad teenused aina vähenenud: kadunud on koolid, postkontorid, politseijaoskonnad, päästekomandod, piirivalvepunktid. Veerand sajandi jooksul ei liigutatud näppugi, et riigipiir kindlustada. 30 aasta jooksul pole iseseisev riik suutnud välja ehitada normaalseid maanteid suuremate linnade vahele. Pole tsiviilkaitset, pole varjendeid, pole kaitsevõimet. Küll aga on nagu pärmi peal paisunud bürokraatlik aparaat. Mida rohkem maksumaksja ära annab, seda vähem vastu saab. Nüüd öeldakse, et sõjaolukorra või kriisi puhul vaadake ise, kuidas hakkama saate. Kui selleks raha leiame, saadame teile SMS-i.
Meil räägitakse palju õhukeseks lihvitud riigist. Kui me aga reaalsust vaatame, siis on riik morbiidselt rasvunud, ataki ääre peal vaakuv monstrum, mis tarbib meeletult, olles samas kaotanud võime elementaarseid ülesandeid täita.
Pole ime, et isevalitsejad vaatavad karmile sügisele vastu minevaid alamaid, nagu Marie Antoinette nälja pärast mässavaid prantslasi. Ah et neil hakkab külm? Vahetagu akna kummitihendid ära või ostku energiasäästlikum maja. Nendel tuleb ränk sügis ja talv, meil pole häda midagi. Eriti arvestades, et küsitluste jaoks valitud vastajad oma Kurja Võõrasema jäägitult armastavad ja pole hirmugi, et siinsete ülbete rõhujatega sama täbarasti läheks nagu viimase Prantsusmaa kuninga vahmiiliga.
Karl Olaf Rääk, kolumnist