Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Küsitluse teema: kas te pooldate totalitaarset ühiskonda?

-
17.03.2021
Vihakõneseaduste taust.
© Internet

Ilmselt peaks enamik eestimaalastest sellist küsimustki lolluseks – aga ometigi karjutakse iga päev sellele valjuhäälselt “Jah!”

Totalitaarne ühiskond ei tähenda ainult Stalini Nõukogude Liitu ega Mao Zedongi Hiinat – totalitarism tähendab ka Lääne liberaalset ühiskonda, mida valitsetakse keeldude ja käskudega, tsensuuri ja enesetsensuuri, vabaduste piiramise ja teisimõtlejate karistamisega.

Totalitarism ei ütle kunagi, et nüüd hakkame suid sulgema – ta ütleb, et seda on vaja hea asja hüvanguks, muidu tulevad “halvad”. Inimesed väga sageli nõustuvad sellega – hea asja nimel ju võib ja isegi peab. Kuni enda kõri ümber on kord tsensuuri käed.

Paljud mõistusega inimesed on hoiatanud, et totalitarism ei tule röökimisega, vaid hiilib, ta ei räägi oma plaanidest, vaid uinutab – ja ikkagi langevad inimesed samamoodi lõksu, nagu internetis “investeerijaid” uskudes.

Demokraatia kadumise raudseks tundemärgiks on see, kui üha rohkem hakkab tulema keelde ja käske – tõelises demokraatias kasutatakse neid võimalikult vähe, ja kui, siis võimalikult ruttu vabadusi taastades.
Tänases Lääne liberaalses ühiskonnas on vastavad seadused, eriti vihakõneseadused, aga tervet ühiskonna elu jäädavalt normeerimas. Kui tavaline eurooplane ärkab hommikul ja peab jala voodist välja tõstmise hetkest keeldudega arvestama, siis elabki ta totalitarismis.

Ammu on möödas need ajad, mil keelde kasutati ainult erakorraliste probleemide korral – nüüd tehakse kõike juba ennetavalt, siis kui probleeme veel polegi. Hea näide ongi Eesti, kus vihakõnede osas on juba seadusandlus olemas, aga PortoRollo valitsus tahab, et uus täiendav vaenukõneseadus reguleeriks juba ette probleeme, mida Eestis pole – selle vajalikkuse tõestamiseks võetakse appi isegi Rwanda genotsiid, mida liberaalses ühiskonnas ju juhtunud pole ega tohikski.

Karistavad vihakõneseadused on juba kõrgem pilotaaž, aga ka lihtsam totalitarism on tungimas meie igapäevaellu, see on halvanud inimeste mõistuse ja pannud nad tegema asju, milleks pole mingit põhjust – totalitarismi ajupesu töötab.

Hea näide on nn blackface – mingil hetkel hakkasid noored lauljahakatised artistliku näovõõpamise pärast vabandama, ilma et keegi oleks neilt seda nõudnud – hirmus, et järsku nad solvasid kedagi! Kusjuures sedasi mõtlesid nemad, mitte mustanahalised – ilmselt jõudis “solvamine” viimasteni alles siis, kui vihased valged vasakliberaalid sellest rääkima hakkasid.

Enesetsensuur on osa tsensuurist ja isegi hullem vorm – inimesed arvavad ise, et peavad midagi ette ära hoidma, ilma et sellest oleks isegi räägitud. Taas näide neitsioliiviõlist – keegi arvas, et see pole päris õige ja asus nime muutma.

Totalitarism möllab juba täie rauaga – nimetatakse ümber kunstiteoseid, et need kedagi ei solvaks; toidud saavad uusi nimetusi, sest “moorapea” võib olla solvav; vormelitiimid muudavad autode värvi, et mitte kedagi solvata, ja nii edasi.

Seejuures usutakse, et kõik see on õige, keegi kuskil saavat nüüd solvumata elada, kuigi ei teata isegi, kes see on – seejuures aga ehitatakse enda vabadusele müüre ümber. Isegi konstruktiivne kriitika on juba kuritegu – ja seda ka kritiseeritava suhtes, sest teda ei aidata enam oma veast aru saada.

Ometigi on kõigest sellest väga lihtne üle olla – vaadake üle keelud-käsud, mis teid ümbritsevad, ja otsustage ise, kas ühiskonnale on tingimata vaja seaduse keelavat jõudu või saab seda reguleerida inimeste mõistusega.

Lääne liberaalses ühiskonnas punutakse igastahes totalitarismivõrku, sest keeldude rakendamine ainsa lahendusena on juba massiliseks muutumas. Kui inimesed sellega nõustuvad, siis pole ka nemad enam vabad, seda ka mitte oma hinges.