Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Läänemere ja Vahemere paadipõgenikel on vähe ühist

-
20.09.2021
Vaevalt, et eestlased 1944. aastal Rootsi jõudes nii elevil olid, nagu need Melillasse roninud aafriklased. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Septembrikuised sündmused toovad taas tagasi meenutused 1944. aasta paadipõgenemistest – tragöödiast, millega seostatakse põhjendamatult tänaseid sündmusi Vahemerel.

1944. aasta sügisel põgenes Eestist Teise maailmasõja pöördelisel ajal Punaarmee eest läände üle 75 000 inimese, kellest paljud läksid väikeste paatidega – neid kutsutaksegi paadipõgenikeks. Eesti inimeste ette kerkisid rasked ja keerulised valikud: osutada vastupanu ja riskida surma või vangistusega; päästa end välismaale põgenedes ja loota, et Eesti saab vabaks; jääda ja kohaneda ning olla silmitsi totalitaarse riigi võimumasinaga. Neid valikuvariante oli kindlasti veel.

1944. aasta septembris alustasid Saksa okupatsiooniväed Eestist taandumist. Punaarmee tungis kiiresti peale ja taasokupeeris riigi. Võimuvaakumi tekkel loodud Otto Tiefi seaduslik Eesti valitsus sai tegutseda vaid mõne päeva. 22. septembril asendasid punaarmeelased Pika Hermanni tornis olnud sinimustvalge lipu punalipuga. Algas 1991. aastani kestnud teine Nõukogude okupatsioon. Tolleaegsetes dramaatilistes oludes tehtud valikud tingivad senini erinevaid rõhuasetusi Eesti lähiajaloo käsitlemisel ja mõjutavad suhtumist aktuaalsetesse teemadesse ka tänapäeval, vahendab BNS Inimõiguste Instituuti ja Eesti Mälu Instituuti.

Olgu inimesed kes tahes, kodumaalt põgenemine on alati karm. Samas aga erinevad põgenemine üle Läänemere 1944. aastal ja massimigratsioon üle Vahemere aastatel 2015-2021 ikka väga oluliselt.

Eestlased põgenesid rinde lähenemise eest peamiselt Rootsi, süürlased aga läksid Türki, kus neid ootasid ees põgenikelaagrid. Sellega sarnasus piirdubki. Kui süürlane liigub Türgist edasi Kreeka saartele, siis ei ole paadiränne enam võrreldav – tema elu ei ole ohus, nagu polnud eestlastel pärast Rootsi jõudmist (tõsi küll, kui Rootsi hakkas baltlastest sõdureid Nõukogude Liidule välja andma, hakati ka seal üle ookeani põgenema).

Vahemere paatidesse jõuavad inimesed Sahara-tagusest Aafrikast, kes on juba paljusid riike läbinud ja igal pool inimkaubitsejatele maksnud, ja nad maksavad ka mere lõunakaldal, ning hiljem Prantsusmaa looderannikul, et pääseda Suurbritanniasse. See on pigem reis parema elu suunas, mitte aga põgenemine rinde lähenemise eest, nagu eestlaste puhul. Vahemerel ei ulbi mitte sõja-, vaid majanduspõgenikud, kes turgutavad ka kuritegelikku inimkaubandust.

Eestist ja mujalt Baltikumist põgenenud inimesed lootsid varsti koju tagasi pääseda – enamik tänastest üle Vahemere ja läbi Balkani tulevatest migrantidest seda teha ei kavatse. Eestiski on pagulased meedias rääkinud peamiselt siiajäämisest. Palestiina rahvas on kodumaale naasmist naabermaade põgenikelaagrites juba pool sajandit oodanud. Ka süürlased ootavad seda Türgis, ja paljud oleks edasi oodanud, kui Merkel poleks neid Saksamaale kutsunud.

Teise maailmasõja järgseid pagulasi ei võetud kusagil sotsiaaltoetustega vastu, nagu tänaseid, kes ei asugi kusagil tööle, vaid elatuvad abist. Eestlased meenutavad Rootsis metsatöödel käimist, praegu aga maksab Malmö oma jõude elavatele migrantidest asukatele kopsakaid toetusi, mistõttu linn saab riigilt pankrotist pääsemiseks raha juurde.

Balit pagulased meenutavad, et võõrsil olles hakkas neil mingi jõukus tekkima alles 1960. aastatel ja seda oma töö tulemusel. Praegustest migrantidest töötab Rootsis vaid väike protsent, kusjuures sealne araablaste partei ähvardab kodusõjaga ja teatab ülbelt, et kui rootslastele nende sealolek ei meeldi, sõitku oma kodumaalt minema. Rootsi suurimad probleemid aga algasid 2015. aastal süürlaste vastuvõtmisega – sealt on pärit ka praegune “granaadikultuur“, mille taga on Lähis-Ida klannid.

Migratsioon ja pagulus on alati olnud – ainult et alati on migrandid uuel maal ise kohanenud. Praegu toimuv massimigratsioon on suuresti kunstlik, sest vasakliberaalne lääs on teatanud “Tulge!”, inimesed tormavad ummisjalu, saavad uuel kodumaal kala, mitte kalapüügioskuse, mis tekitab hiljem suuri probleeme, ning päris pagulased ehk sõja eest pagejad jäävad tegelikult hea elu otsijate massi varju.

Eestlased põgenesid 1944. aastal sõja ja bolševike eest. Võrdsustada lõbusaid Ceutas ja Melillas üle tarade ronijaid ning Liibüas inimkaubitsejatele paadisõidu eest maksjaid nendega, kes alustasid paljude aastate eest retke üle Läänemere, on väga vale.