10.04.2022
Inimesed Stenbocki maja ees ütlevad, et praeguse valitsus koht on prügiauto koormas. Pilt on illustratiivne.
Laupäeval Tartus toimunud EKRE kongressil pidas tulise kõne ka rahvuskonservatiivist noor poliitik Lana Leemets.
„Head rahvuskonservatiivid! Lubage mul kõigepealt õnnitleda EKREt äsjase kümne aasta juubeli puhul! Palju õnne!
Olgem ausad, me elame raskel ajal. selleks et arutada seda kõike, mis meie ümber toimub kolmest minutist ei piisa.
Alates sellest ajast, kui meile teine koroonalaine peale vajus, hakkasin ma rohkem pöörama tähelepanu meediale. Mitte poliitikute ilusale jutule, vaid tavainimeste kommentaaridele. Ma jõudsin järeldusele, et meie peamine probleem on ükskõiksuses. Mitte sedavõrd nõrkuses või peaministris, vaid eelkõige just nimelt ükskõiksuses.
Enamus inimestel on ükskõik, mis toob homne päev, kuidas valitsuse teatud teod võivad endaga meile varem või hiljem tagasilöögid kaasa tuua, seega ei imesta ma, et praegu me oleme sellises olukorras, nagu see on.
Tänaseks on Eestisse jõudnud rohkem kui 33 000 ukrainlast. Mis me nendega kõikidega peale hakkame? Meie hariduseelarves mustendab justkui Mariaani süvik päratu auk, tööpuudus ja hinnad kasvavad hirmuäratavalt, pensionärid võitlevad näruse 15€ hüvitise eest.
Kas te kõik teete nalja? Me ju ei suuda iseendidki aidata, mida siis veel rääkida sõjapõgenikest? Ma ei näe lahendusi, ma näen, et meie peaminister tunneb end maailmanabana ja ootab, mil ta Brüsselist järjekordselt kiitust pälvib.
Hiljuti üks liberaal ütles mulle, et ma olla paranoik. Nu jah, talle vist on ükskõik, et meist tuhande kilomeetri kaugusel asuval maal surevad inimesed igapäevaselt või näevad oma kaaslaste verd. Ei tohiks unustada, et meid, Eestit, lahutavad agressorriigist vaid Narva jõgi ja Peipsi järvistu.
Meile sisendatakse, et peame olema optimistlikud ja endile teadvustama, et meil ja meiega kõik on korras, kõik, mis toimub, on kontrollitav. Siit tulenebki soov vihakõneseadust ellu viia. Liberaalid näevad, et nende retoorika konservatiivide vastu on kaotamas ja inimestele ei mõju kuidagi, kuna nad pole nii rumalad, nagu arvatakse.
Seega nende peamine eesmärk on mitte kaitsta vihkamise eest, vaid tõmmata sobimatutele poliitilistele oponentidele suukorvid pähe. Aga kas see tähendabki Euroopas sõnavabadust?
Nad levitavad haigust nimega liberalism ja nende mõttekaaslased on lihtsalt tavalised patsifistlikud unistajad, kes ei raatsi roosasid prille silme eest ära heita ja võtta maailma sellisena, missugune see on.
Nad tahavad ära hävitada sõnavabadust, moraalseid väärtusi, meie riigi suveräänsus ja tahavad erinevate rahvaste kultuurid halastamatult omavahel kokku segada, nimetades seda euroopalikeks väärtusteks.
Ärgem valetagem endale, liberaalid on tugevad. Kõik peamised propagandavahendid on nende valduses, kuid meie tänane inimesi täis saal siinsamas ja meie liikmeskonna viimase aja järjepidev kasv näitavad, et meie riigis on tuhandeid inimesi, kellel pole meie maa ja rahva asjade käekäik ükskõik, kes ei soovi elada mingis Brüsseli kubermangus, kellele pole nii lihtne ilusa jutuga auku pähe rääkida.
Käes on aeg teha sellele tsirkusele lõpp, mul on kõrini poliitiliste avalduste kuulamisest, kus kõlab vaid häma meie tulevikuvõimalustest või et hindade tõus pole nii hull võrreldes Ukrainas toimuva sõjaga. See kõik on lihtsalt naer meile näkku.
Vaikimise aeg on möödas, on aeg rääkida.“
