Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Lastetuse ja abordi kultus muudavad inimkonna tuleviku üksildaseks

-
01.01.2021
Vanaduses peab inimesel keegi kõrval olema, lasteta aga on elu tühi. Pilt on illustratiivne.

Möödunud aasta paistis silma abordikultuse jõulise pealetungi ja lastetuse kui millegi Maad päästva propageerimise kasvu poolest.

Osa Eesti noortest ei näe oma tulevikus lapsi ja kasutavad abordiõigust ära selleks, et vallatuste tagajärjed hõlpsamini kõrvaldatavad oleks. Neist võib aru saada – nad on ju noored ning elavad igavesti, rikkalt ja õnnelikult ka lasteta.

Tegelikult aga kaob tänane noorus kiiresti käest. Hea näide on skandaalne Mikk Pärnits, kes on juba 35, aga käitub, nagu noor roosas neiu. Tegelikult on ta juba lähemal neile, keda ta p…i saadab ja kelle surma ta ootab, mitte neile, keda ta nooruspõnevusele õhutab.

Tänane noor orienteerub ennekõike karjäärile ja jõukusele. Kauaks? Karjääriredelil tulevad altpoolt üha uued noored peale. Igavesti tipus saavad olla ainult firmaomanikud, kõik teised, ka tippjuhid, annavad uutele ja innukamatele lõpuks teed.

Enamik noori aga ei jõua isegi keskastme juhiks, vaid peavad piirduma spetsialisti kohaga, kus konkurents on tänapäeval samuti tihe. Vanasti sai pottsepp või tisler aastatega tohutud oskused ja siis luges tõesti kogemus, täna võib uuenevas IT-maailmas kiiresti targematele jalgu jääda.

Tänaseid noori ohustavad karjääris muudki asjad, ennekõike tervise kadu – pidev arvutis istumine mõjutab füüsilist poolt negatiivselt, tööstress võib läbipõlemiseni viia, keskkond vajutab oma pitseri. Tänane noorte põlvkond võib neljakümnendates juba vägagi põdur olla ja ainult tablette neelates ennast vormis hoida.

Karjäär ja töökoht on vahend, see ei ole elu. Kui inimesega midagi juhtub või ta vananeb, otsib töökoht kiirema ja aktiivsema (kui Pakosta vahele ei sega). Vanaduses aga töökoht pensionärist enam ei hooli, siis on vaja lähedasi.

Lapsi aga keegi ei taha. Nii ei tule ka lapselapsi. Inimesed peavad tulevikus vanaduse üksi veetma. Hea, kui elukaaslane on, aga seegi lahkub kord. Sõbrad on sama vanad ega paku enam suheldes hingele midagi uut. Lapsi ja lapselapsi aga külla ei tule, sest neid ei ole, nad jäeti üldse eostamata või kõrvaldati abordi teel.

Nii ootab väga paljusid lastetuid ees üksildane tulevik. Üksildased inimesed aga on teadupärast õelamad. Oma pitseri vajutab kahtlemata ka Läänes levinud vabaduste kultus. Inimestele on nii palju vabadusi kätte antud, et need põrkuvad teiste omadega, tekivad tülid ja solvumised, üksteist kaevatakse kohtutesse, egod kasvavad, inimesed on võimetud teistega arvestama ja teised ei tahagi nendega suhelda – läänelik ühiskond, näiteks Rootsis, on sellistest üksildastest ja kurjadest inimestest tulvil.

Inimesed unustavad, et lapsed on tulevik, investeering, pensionifond ja kapital, seda muidugi normaalsete peresuhete puhul. Lähedased aitavad häda korral alati. Sõpradel on omadki mured ja nad pole veresugulased, nad on tegelikult võõrad. Pere hoiab alati kokku – nad tulevad lähedasi ka näiteks üleujutuse ajal paadiga otsima. Võõrad tulevad siis, kui võimalik.

Eesti elas möödunud sajandil mitmel korral üle põhjaliku ühiskondliku muutuse – 1918-1920, 1940. ja 1991. aastatel. Siis muutus kõik, sageli jäädi ka varast ilma. Ka tänane maailm on rahutu, läänelik demokraatiamudel on ammendumas, tulekul on suured muutused, tingitud pandeemiast ja kliimamuutustest – ühel hetkel võivad kõik inimesed omandist, varandusest ja säästudest ilma jääda. Seda enam, et vasakpoolsus tõstab maailmas pead ja soovib sotsialismi taastada.

Kui inimesed jäävad ühiskondlike vapustuste tõttu omandist ilma, on nad tuulte tallata, ja siis on pere ainus, kes aitab, eriti aga lapsed. Neid, kes lapsi ei tahtnud, ootab riiklik vanadekodu, halvemal juhul kasarmu-tüüpi suremiskoht. See on tänases maailmas reaalsus.

Muidugi on lastetuse ja homoseksualismi propageerimises midagi arusaadavatki – maailm on üleasustatud ja lastest hoidumisega tõsi taga. Aga see peab olema puhtalt pereplaneerimise otsus, mitte ideoloogia, nagu noortel “Minu keha on minu omand!” karjujatel.

Eestlastel aga on potentsiaali nii oma maa suuruse kui rahvastiku vähesuse tõttu täita maa omaenda lastega, mitte võõraste omadega. Isegi 1-2 last oleks hea (kuigi taastootmise tagavad kolm last), lastetus aga tähendab kuivanud oksa elu puul ja pikki aastaid kestvat üksindust elu teises pooles.

Ja ei maksa unustada, et lapsed viivad ka vereliini edasi. Kui üks suguvõsa lastest loobub, siis kaovad nad kõik ruttu, jälgi jätmata ja ajalooraamatusse märget tegemata.

UU