Leo Kunnas: Kagupiiri väljaehitamisel peaks lähtuma tervest mõistusest

Eesti piir

Kuidas Eesti idapiiri kõige tõhusamalt valvata ja kaitsta? Mõistlik oleks kõigepealt vaadata, kuidas lähinaabrid sellega hakkama saavad.

Leedu on taastanud vahepeal kaotatud sõjaväestatud piirivalve. Soomel ja Lätil on see kogu aeg olemas olnud. Eesti on praegu ainuke Euroopa Liidu riik naabruskonnas, kel sõjaväestatud piirivalve puudub. Meie piirivalvuri põhiline teenistusrelv on täna püstol.

Lätlased rajasid Läti-Vene piirile tagasihoidliku 22 miljoni euro eest umbes 90 kilomeetrise piiritara. Leedulased omakorda ehitasid Leedu-Venemaa piirile üle 40 kilomeetri jagu tara, mida kontrollitakse kaamerasüsteemi abil. Mõlemal juhul on tegu lihtsate ühekordsete tõketega, mille juures kulgevad teerajad jalgsi patrullimiseks.

Soomlased pole oma pikale maapiirile Venemaaga tõkketarasid rajanud ega kavatse seda teha ka tulevikus. Nad ei näe sel mõtet. Tõsi, Soome-Vene piiril on säilinud nõukaaegsed tõkkerajatised, mis täitsid omal ajal tänapäeva piirivalvamise loogikale vastupidist eesmärki – hoida Nõukogude Liidu kodanikud seespool tara –, aga see pole Soome-poolse piiritara puudumise peamine põhjus.

Põhjus on hoopiski selles, et Soome piirivalve käsitab oma funktsioone ühtse tervikuna, kuhu kuuluvad nii rahu-, kriisi-, kui ka sõjaaja ülesanded. Soomlased mõistavad, et kuitahes headest tõkke- ja seirerajatisest – ka mitmekordsest tarast koos juurdekuuluva autotee, liikumisandurite, kaamerasüsteemide ja droonidega – on kasu ainult rahuajal tavaolukorras. Kriisi või sõda polegi vaja – piisab kui Vene võimud tühistavad või lõdvendvad oluliselt piirirežiimi ning massiline ebaseaduslik piiriületamine osutubki võimalikuks. Seda võtet on Vene-pool katsetanud nii Norra kui ka Soome piiril.

Tavaolukorrast erinevas situatsioonis lähevad käiku Soome piirivalve sõjaaja üksused. Neisse kuuluvad nii elukutselised piirivalvurid kui ka reservväelased. Põhilised võitlusvahendid ei ole täpsuspüssid ega kuulipildujad (kuigi ka need on olemas), vaid lõhkeaine ja miinid. Maantee- ja raudteesildade õhkimine ning teede mineerimine on esmased ülesanded, mis tuleb iga hinna eest täita. Kust mujalt võiks tulla kaitseväele vajalik ajavõit? Piirirežiimi tugevdada või piiri sulgeda on Soome piirivalvele eelnevaga võrreldes suhteliselt ohutu ja lihtne.

Kuni eelmise kümnendi keskpaigani oli Soome piirivalve meile suur eeskuju. Pärast seda toimus 180-kraadine pööre, mille tagajärjel kaks piirivalve põhifunktsiooni – piiri valvamine ja kaitsmine kriisi- ning sõjaajal – jäeti kõrvale. Tugevnes siis selle võrra rahuaja piirivalve? Vastupidi. Personali hulk vähenes hüppeliselt. Kogu idapiirile jäeti alles vaid viis kordonit: kaks Narva jõele, üks Peipsi äärde ning kaks kagupiirile. See pööre oli viga, mis tuleb parandada.

Põhiküsimus ei seisne selles, kas piirivalve peaks olema eraldi amet siseministeeriumi valitsemisalas või mitte. Küsimuse tuum on mujal: kuidas piirivalve suudaks kompleksselt ja tervikuna täita kõiki oma ülesandeid, seda nii rahuajal, mitmesuguste kriiside puhul kui ka sõja korral? Sama küsimus seisab tegelikult ka politsei ja Päästeameti ees. Kuna vahepeal on vähendatud ka sõjaaja kaitseväge ning kärbitud politseinike ja päästjate hulka, loodavad need olulised riigiametid täna järjest rohkem Kaitseliidu peale. Jah, viimase kümnendi jooksul on Kaitseliit ainukesena kasvanud, samas ei tasu unustada, et Kaitseliit kui vabatahtlike organisatsioon ei suuda olla päästerõngaks, kes kõiki teisi häda korral pinnal hoiab.

Mida siis teha? Jalgratast pole vaja leiutada – tuleb tagasi pöörduda Soome eeskuju juurde. Seda tuleks rakendada senisest laiemalt, sest mitte ainult piirivalve, vaid kogu siseministeeriumi valitsemisala vajab oma kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmiseks reservüksusi. Kaitseväes ja Kaitseliidus on ammugi juurdunud termin sõjaaja (SA) üksused, Ka siseministeerium võiks kriisi- ja sõjaaja vajaduste kirjeldamiseks võtta kasutusele sama mõiste.

Kõige kiiremini, lihtsamalt ja odavamalt saaks siseministeeriumi valitsemisalas moodustada kriisi- ja sõjaaja üksusi õppekogunemiste teel kaitseväe täiendusreservi arvelt. Kuna praegune sõjaaja kaitseväe suurus on kõigest 26 000 inimest ning aastas kutsutakse ajateenistusse umbes 3200 kutsealust (seda arvu on kavas suurendada 4000 ajateenijani aastas), on selge, et suur osa reservväelaste potentsiaali jääb rakendamata. Ajateenistuse suurendamine võimaldab kaitse- ja siseministeeriumi koostöös ette valmistada reservüksusi ka siseministeeriumi tarbeks. Kaitsevägi annaks põhiettevalmistuse ning Politsei- ja piirivalveamet õpetaks neile vajalikke spetsiifilisi oskusi.

Paraku sellest üksi ei piisa. Kuna politseinike ja piirivalvurite arv on järjekindlalt vähenenud, tuleks tõsta nende palka. Idapiiril tuleks taastada ka vahepeal kaotatud piirivalvekordonid ning suurendada kutseliste piirivalvurite hulka. Kust selleks raha võtta?

5. septembril 2014. aastal, kui FSB kapo ametniku Eston Kohveri kinni võttis, oli piiririba võssa kasvanud ja märgistamata. Vahejuhtumile järgnenud ühiskondlik kriitika ajendas Läti piirist kuni Pihkva järveni ulatuva kagupiiri (kokku 135,6 km) valve- ja seirerajatiste projekti. Nagu äsja avaldatud riigikontrolli raportist lugeda võisime, on selle hinnanguline maksumus järjest suurenenud – 2015. aasta umbes 80 miljonilt eurolt 320 miljonini. Valmimistähtaega on samuti korduvalt edasi lükatud – 2019. aastast 2026. aastani.

Mis siis viltu läks? Kui maastikku vaadata, ei ole kagupiir ühtne tervik. Looduslike tingimuste poolest võib seal selgelt eristada kolme tüüpi lõike – kõva liiva- ja mineraalpinnast (kokku 34,7 km), jõgesid ja ojasid (48,9 km) ning soist pinnast (52 km). Ka seniste piiririkkumiste statistika põhjal võib kagupiiri jagada erineva riskiastmega lõikudeks.

Loogiliselt mõeldes peaksid valve- ja seirelahendused olenema maastikutingimustest. Jõed ja ojad toimivad looduslike tõketena. Soo on ühtviisi raskesti läbitav nii piirivalvepatrullile kui ka piiririkkujale. Taral on mõtet seal, kus kõva pinnas võimaldab piiri ületada. Autoteed võib minna vaja lõikudes, kus riskihinnangu põhjal on oodata rohkesti ebaseaduslikke piiriületusi. Kuid milleks ehitada topelt-tara ning sellega paralleelne autotee soisele maastikule? Sel juhul tuleks ju soo täita pinnasega või kasutada laudkattega pontoone. Mis sääraste rajatiste ehitamine ja hilisem hooldus maksma läheb? Pole ime, et kuluprognoosid lakke hüppavad.

Kagupiiri valve- ja seirerajatiste projekt on jõudnud seisu, kus seos tehtava kulu ja prognoositava kasu vahel on ammu kadunud. Tehnilised rajatised ja seiresüsteemid toimivad kõigest kui abivahendid, mis aitavad piiri valvata. Need ei asenda inimesi ega kompenseeri piirivalvekordonide, piisava arvu elukutseliste piirivalvurite, piirivalve reservüksuste või sõjaväestatud piirivalve puudumist tervikuna. Ammugi ei kaitse need piiri. Piiritara mahasõitmiseks pole vaja tanki, piisab õhudessandi lahingumasinast. Küll võivad need tekitada illusiooni, et piir on kaitstud.

Kokkuvõtteks: kagupiiri valve- ja seirerajatiste projekt tuleks kriitilise pilguga üle vaadata ning kokkuhoitud raha kasutada selleks, et luua siseministeeriumis võimekus täita oma kriisi- ja sõjaaja ülesandeid.

Leo Kunnas,
Riigikogu liige (EKRE)

Artikkel ilmus esmakordselt 30. mai EPL-is.

Kommentaarid