Leo Kunnas: Kas sõjaline või poliitiline heidutus? Või mõlemad?

Arvamus,
©UU
Leo Kunnas

Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, reservkolonelleitnant Leo Kunnas (EKRE) kirjutab, et Poliitiline ja sõjaline heidutus on ühe terviku teineteist täiendavad osad nagu yin ja yang.

Andrei Hvostov tabas naelapea pihta, kui väitis Eesti Ekspressis, et vaidlus meie riigikaitse põhiolemuse üle on nagu lõputute kordustega regilaul, mis on erineva intensiivsusega kordunud juba sellest ajast peale, kui me alles NATOsse astusime. Ta hindas õigesti ka eri suundumuste vaheliste vastuolude tõsidust. Need ongi kontseptuaalsed ja väga põhimõttelised.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Üks suundumus või koolkond peab ülimuslikuks alliansi poliitilist heidutust. Selle alustalaks on teatavasti NATO aluslepingu 5. artikkel, mis paneb liikmesriikidele kohustuse üksteist sõjalise kallaletungi korral aidata. Aga mitte ainult. Liikmesriikide sõjaline jõud tervikuna, tuumaheidutus, alliansi arvukas liikmeskond ja suurus, liikmesriikide majanduslik potentsiaal, kaitsekulude kogusumma ning diplomaatilised jõupingutused – poliitiline heidutus moodustub erinevatest komponentidest.

Need on kõik õiged ja õilsad põhimõtted. Probleemi poleks, kui selle koolkonna esindajad ei käsitaks heidutuse teist poolt – sõjalist heidutust – teisejärgulise või koguni vähetähtsana.

Pärast kaitseväeteenistusest lahkumist on minust tahes-tahtmata saanud sõjalise heidutuse koolkonna eestkõneleja. Ma ei ole kunagi alahinnanud alliansi poliitilise heidutuse tähtsust. Vastupidi. Poliitiline ja sõjaline heidutus on ühe terviku võrdväärsed, teineteist täiendavad osad nagu yin ja yang.

NATO võitis külma sõja poliitilise ja sõjalise heidutuse koosmõjul. Sõjalise heidutuse tähtsust ei alahinnatud. NATO staapides pandi Nõukogude Liidu ja teiste Varssavi lepingu organisatsiooni liikmesriikide väed kaardile ning mängiti läbi nende võimalik tegevus erinevate ohustsenaariumite korral. Selle põhjal määratleti oma vägede kriitiline miinimumvajadus ehk operatiivvajadus. Pärast seda jäi üle ainult koorem ja kohustused liikmesriikide vahel ära jagada.

Kaitsesüsteemi põhiraskuse võtsid enda kanda nn rinderiigid, kelle piirid puutusid kokku idablokiga. Alliansi tagalas paiknevad liitlased omakorda rajasid eesliinile sõjaväebaase, paigutasid tugevad väekontingendid ääreriikide territooriumile ning moodustasid ekspeditsiooniarmeed, kes olid iga hetk valmis rinderiikidele appi minema.

Keegi ei mõelnud, et Taanit oleks võimalik kaitsta ühe brigaadi või Saksamaad 100 000 mehega. Ainuüksi Lääne-Berliinis paiknes kolm liitlasvägede brigaadi – USA, Briti ja Prantsuse brigaadid. Üle 3% SKT-st ulatuvad kaitsekulutused olid norm. Alliansi sõjaline heidutus väljendus lakkamatus püüdluses vägede tasakaalu poole, kuigi NATO seda kunagi tegelikult ei saavutanud. Siiski võib tõde väänamata väita, et kolmandat maailmasõda ei oleks õnnestunud ära hoida ilma usutava sõjalise heidutuseta.

Külma sõja kõige põhilisem õppetund võikski olla, et sõjalist heidutust ei ole võimalik millegagi asendada. Kas NATO võiks tänapäeval heidutada Venemaad pelga olemasolu ehk puhtpoliitilise heidutusega? Kui see oleks nõnda, kas oleks siis meie idanaaber julgenud rünnata Gruusiat ja Ukrainat, riike, kes on väljendanud selget soovi saada NATO täisliikmeteks? Teisest küljest: kas oleks Venemaa seda söandanud ka juhul, kui enamik alliansi liikmesriike ei oleks ennast pärast külma sõja lõppu kaks aastakümmet ühepoolselt desarmeerinud, ulatuslikult kaitsekulusid kärpinud, sõjaaja kaitsejõudu ja territoriaalkaitset kaotanud, hulgaliselt raskerelvastust ja -tehnikat utiliseerinud või maha müünud ning konventsionaalse sõja pidamiseks vajalikku võimet unarusse jätnud?

See küsimus jääb paraku retooriliseks, sest ajalugu muuta pole võimalik. Küll aga kumab siit läbi poliitilise ja sõjalise heidutuse omavaheline seos. Ilma usutava sõjalise heidutuseta kaotab poliitiline heidutus oma tõsiseltvõetavuse.

2015. aastal korraldas USA mõttekoda RAND sõjamängude tsükli, mille tulemusena selgus, et NATO vägede puudujääk Kirde-Euroopas on kuus-seitse rasket (soomus- või mehhaniseeritud) brigaadi. Kümnest erusõjaväelastest ja sõjandusekspertidest koosnevast meeskonnast valis koguni seitse tegevuskäigu, kus tõmmati pealetungivate Vene vägede eest oma üksused tagasi ning keskenduti Riia ja Tallinna kaitsmisele.

Pärast seda on eri mõttekojad avaldanud terve paki raporteid, millel üks ja sama sisu: alliansi sõjaline kohalolek Kirde-Euroopas ja eriti Baltimaades ei ole piisav, mistõttu puudub Läänemere piirkonnas usutav sõjaline heidutus Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ja Valgevene vägede vastu. Ka meie oma kaitseuuringute keskus on siin sõna sekka öelnud, avaldades näiteks raportid „To the Seas Again” (2019) ja „Air Defence of the Baltic States” (2018).

Ka mina olen kõik need aastad korranud ühte ja sama: Eesti ja teised Balti riigid peaksid üles ehitama NATO aluslepingu 3. artikli kohase iseseisva kaitsevõime. Miks peaksid alliansi kaugemad liikmesriigid meie eest välja astuma, kui me ise enda kaitsmise nimel piisavalt ei pinguta?

Kui sõjalise heidutuse koolkond on kogu aeg lähtunud samast pealiinist, siis poliitilise heidutuse pooldajad on lausa uskumatud kameeleonid. Eelmise kümnendi esimesel poolel polnud iseseisvat kaitsevõimet üldse vaja. Selle pooldajad kuulutati NATO-vastasteks. Tõsimeeli tuldi lagedale sääraseid tänapäeval täiesti absurdsena näivaid ideid nagu kaitseliidu kaotamine või täiselukutseline kaitsevägi ehk rahvakeeli palgaarmee. Seda tahab NATO, kõlas mantra.

Pärast Gruusia sõda sai iseseisva kaitsevõime vajalikkus ilmselgeks ja selle vastu välja astumine oleks tähendanud retoorilist enesetappu. Vähemalt sõnades saidki senistest riigikaitselistest Saulustest riigikaitselised Paulused ehk iseseisva kaitsevõime pooldajad, kuid vastuolu jäi samaks.

Kindral Riho Terrase ametiaja alguses omaks võetud jõukohase nn riigikaitse doktriinil on kõigest üks kontseptuaalne viga – see ei lähtu mitte sõjalisest, vaid puhtpoliitilisest heidutusest. Kõik ülejäänu – kaitseväe ekspeditsiooniarmee laadne struktuur, sõjaaja kaitseväe väiksus, võimelüngad, kaks vahepealset riigikaitse arengukava, tegelikult kogu kaitseväe ja kaitseliidu praegune seis – on sellega seotud ja peegeldab selle vea tagajärgi.

Tahaks küll rohkem teha, aga ei saa, sest pole raha. See on olnud jõukohase riigikaitse põhiline põhjendus. Kui ressursse ei jätku, on teatavasti kolm võimalust: kasutada olemasolevat sihipärasemalt ja tõhusamalt, küsida valitsuselt ja parlamendilt raha juurde või siis teha mõlemat. Paraku seda ei tehtud. Praegune kaitsekulude ümber käiv debatt oleks pidanud toimuma juba 2014. aastal, kohe pärast Ukraina sõja algust. Aga parem täna kui näiteks 2024. aastal.

Kuidas on võimalik, et poliitilise heidutuse ülimuslikkusse uskumine on saanud Eesti riigikaitselise mõtlemise peavooluks? Näen siin vähemalt kolme põhjust.

Esiteks, see on mugav. Mugavust eelistada on inimlik. Seevastu iseseisva kaitsevõime ülesehitamine vähegi usutavas mahus oleks kõike muud kui mugav või hõlbus. Jõukohasusega ei oleks siin mingit pistmist, vastupidi, see nõuaks vastutavatelt ametiisikutelt ja kogu ühiskonnalt väga suuri jõupingutusi.

Teiseks, tehtud vigu on raske tunnistada. Ka see on inimlik. See tähendaks ju omaenda ebaprofessionaalsuse ülestunnistamist. Öeldakse, et sõda kirjutab kõik maha. Ukraina sõda olekski vahest vanad vead maha kirjutanud, kui seda oleks vaid ettekäändeks kasutatud. Muide, lõunanaabrid leedulased just nõnda talitasidki ja viskasid oma sõjaeelse arengukava kõhklematult prügikasti. Mõne aastaga suurendati järsult kaitsekulutusi, taastati ajateenistus, moodustati teine jalaväebrigaad, loodi keskmaa õhutõrje ja suurendati lähiõhutõrje suudet ning tehti hulk muid, väiksemaid uuendusi. Jääb üle vaid tõdeda, et Leedu on meist riigikaitse arendamises mööda läinud.

Kolmandaks, kellele on see kasulik, et sõjalise heidutuse kontseptsioon ja koos sellega piisava iseseisva kaitsevõime ülesehitamine jäetakse kõrvale? Ainult meie idanaabrile. Kas tõesti on vaenulike luureteenistuste mõju Eestis sedavõrd tugev, et need suudavad meil toimuvaid protsesse reaalselt mõjutada?

Esitasin ühes eelnevas artiklis meie heale koalitsioonipartnerile Isamaale ühe olulise küsimuse: kas te võtate kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi regionaalse kaitse nõuannet tõsiselt ning kavatsete küsida valitsuselt selleks vajaminevat raha ehk panete ette kaitsekulutuste tõstmise umbes 3% tasemele SKT-st?

Vahepealse debati jooksul on mul tekkinud veel küsimusi. Kas tõesti on kasutatud jalaväe lahingumasinad ja liikursuurtükid igati ontlik lahingutehnika, aga kasutatud tankid vanaraud? Ja kui oli võimalik teha kahte järgmisse aastasse ulatuv rakendusplaan rannakaitsevõime loomiseks, mis takistas siis samasuguse plaani tegemist keskmaa õhutõrje jaoks? Näiteks 30 miljonit lisaeurot järgmisse ning 50 miljonit 2022. ja 2023 aastasse ning kaks õhutõrjeraketipatareid ehk pool vajaminevat võimet saakski loodud. Leedulased tegid täpselt samamoodi ja said hakkama.

Vale jutt on see, et kaitseinvesteeringuteks pole raha. Loomulikult ei ole raha Martin Helmel, Jüri Luigel või Jüri Ratasel. Raha on rahva oma. Aga kui valitsus laenab järgmisel aastal tervelt 2,4 miljardit eurot, mis takistaks siis laenata selle asemel hoopiski 2,43 miljardit ja keskmaa õhutõrje võime loomisega pihta hakata?

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused