12.05.2021
Uue valitsuse äsja kinnitatud eelarvestrateegia 2022-2025 näeb aga ette kaitsekulutuste kärpimist aasta varem koostatuga võrreldes kokku 77,8 miljoni euro võrra.
Eelmisel neljapäeval avaldas minu kolleeg riigikaitsekomisjonist erukindral Ants Laaneots pika intervjuu Postimehes, millele leht on pannud lööva pealkirja – kaitsekulusid tahab kärpida viies kolonn.
Kelle töö on veenda Reformierakonna juhtkonda, et kaitsekulutusi ei tuleks mitte kärpida, vaid hoopiski suurendada? Kindral Laaneots, see on Teie töö. See on tegemata. Uue valitsuse värske riigieelarve strateegia riigikaitse ja siseturvalisuse peatükid on läbikukkumine, mida ei ole võimalik mitte kuidagi õigustada, ammugi EKRE kaela ajada. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei kuulu praeguse valitsuse koosseisu ning ei otsusta enam kaitsekulude suuruse üle ega vastuta ka siseturvalisuse eest.
Käesoleval aastal on kaitsekulud 645,5 miljonit eurot, mis moodustab 2,27% SKTst. Eelmise valitsuse koostatud riigi eelarvestrateegia 2021-2024 kohaselt pidid need järgmisel aastal tõusma 721,5 miljoni euroni, mis oleks ligikaudu 2,4% SKTst. Suhteliselt järsk kaitsekulutuste tõus suunati sihtotstarbeliselt kahe olulise võimelünga – miiniveeskamise ja rannakaitse – täitmiseks. EKRE tahtis tõsta kaitsekulutusi veelgi rohkem, et luua ka keskmaa õhutõrje võimekus, aga paraku jäi koalitsioonipartneritel otsustavusest puudu ning konsensust ei sündinud. Keskmaa õhutõrje on võrdselt tähtis nii iseseisva kaitsevõime kui ka NATO kollektiivkaitse seisukohast, aga kaheprotsendiliste kaitsekulutuste sisse selle loomine ega ülalpidamine ei mahu.
Uue valitsuse äsja kinnitatud eelarvestrateegia 2022-2025 näeb aga ette kaitsekulutuste kärpimist aasta varem koostatuga võrreldes kokku 77,8 miljoni euro võrra. Järgmise aasta kärbe moodustaks 16,6 miljonit eurot. Ajapikku käärid aina suureneksid. Aastaks 2024 langeksid kaitsekulud minimaalse 2,02%-ni SKTst ja jääksid sinna pidama. Plaanis on teha nii vähe, nagu vähegi võimalik. Selle loogika järgi on Eesti kaitsmine Ameerika Ühendriikidele ja teistele liitlastele palju tähtsam kui meile endile.
Kas julgeolekuolukord on vahepealse poole aastaga paranenud? Vastupidi. Ukraina piiridel on aset leidnud suurim Vene vägede koondamine 2014. aastast alates, lääneriigid ja Venemaa saadavad vastastikku diplomaate välja ning USA president Joe Biden on nimetanud oma Venemaa kolleegi Vladimir Putinit otsesõnu tapjaks. Uues eelarvestrateegias määratletud finantsraamistik ignoreerib täielikult julgeolekupoliitilist olukorda, millesse Eesti Vabariik on vastu meie tahtmist sattunud. Formaaljuriidiliselt on Kaja Kallase valitsuse liikmetel õigus, kui nad väidavad, et kaitsekulutused tõusevad järgmisel aastal – tõusevadki, aga palju vähem kui planeeris eelmine valitsus ning hoopis vähem, kui julgeolekuolukorra negatiivsed muutused eeldaksid.
Mida teevad meie naabrid? Toon mõned näited. Rootsi ja Norra parlamendid lükkasid eelmisel aastal tagasi mõlema riigi kaitsevaldkonna arengukavad, kuna nende arvates polnud riigikaitse tugevdamiseks rakendatavad jõupingutused ega planeeritavad ressursid piisavad. Poola ja Leedu on teatanud kaitsekulutuste tõstmisest 2,5% tasemele SKTst hiljemalt 2030. aastaks.
Eraldi esiletõstmist väärib aga põhjanaaber Soome. Tuleva aasta eelarveprojektis on planeeritud tõsta kaitsekulud 4,87 miljardi euroni, mis on 54% rohkem kui käesoleval aastal. Tõus on koguni 1,7 miljardit eurot. Lugesite õigesti – 1,7 miljardit eurot. Lõviosa sellest läheb uute hävituslennukite ja multifunktsionaalsete korvettide hankeks.
Soome maadleb sarnaste viiruse- ja majandusprobleemidega nagu Eestigi, kuid mingit hinnaalandust kaitseplaneerimises ei tehta. Ei hangita vähem lennukeid või laevu, ammugi ei ajatata vajalike sõjaliste võimete loomist või uuendamist. Samas on Soome kahe aasta riigieelarve puudujääk kokku umbes 27 miljardit eurot ning riigivõla kogusumma tõuseb üle 75% SKTst.
EKRE esitas eelmise aasta detsembris „Strateegia 2035“ koostamise raames muudatusettepaneku, mille sisuks oli kaitsekulutuste taseme fikseerimine vähemalt 2,6% tasemel SKTst. Sel juhul koosneksid kaitsekulud kolmest komponendist: 2% SKTst kuluks olemasolevate sõjaliste võimete ning kaitseväe sõjaaja struktuuri ülalhoidmiseks ja moderniseerimiseks, umbes 0,5% SKTst uute sõjaliste võimete loomiseks ning umbes 0,1% SKTst liitlasvägede Eestis viibimise kulude katteks ja laskemoonainvesteeringute programmi jätkamiseks.
Kui suurendada kaitsekulusid 2024. aastaks 2,6%-ni SKTst ning katta kogu 2% ületav ressursivajadus laenu arvelt, suurendaks see riigi võlakoormust kümnendi lõpuks maksimaalselt 5% võrra SKTst. Tegelikkuses kujuneks riigivõla suurenemine mõistagi väiksemaks, sest ei oleks vaja laenata kogu kaitse-eelarve puudujääki ning koos SKT kasvuga väheneks ka võla osakaal SKTst.
Euroopa riikide praktika näitab, et riigivõla kasv kuni 60% SKTst ei tekita ohtu riigi rahanduslikule stabiilsusele ega riiklikule julgeolekule või eksistentsile. Küll aga kujutab praeguses ja lähituleviku julgeolukorras eksistentsiaalset ohtu Eesti riikluse kestmisele meie sõjaline nõrkus. Õhu- ja mereväel ei ole hetkel ühtegi lahinguvõimekust, 1. jalaväebrigaadi mehhaniseerimine on lõpuni viimata ning maakaitsel esineb tõsiseid lünki juhtimise, lahingutoetuse ja väestruktuuri suuruse osas.
Pikalt võimul olnud Reformierakond peaks iseendale kriitiliselt silma vaatama. Kui need võimelüngad oleksid täidetud, ei oleks meil praegu vaja nendega tegelda. Kindral Laaneotsa süüdistused EKRE aadressil ei ole mitte ainult valed, vaid need on ka täiesti kasutud. Tavaliselt ma ei jaga auastmelt vanematele soovitusi, seda enam ajakirjanduse vahendusel, aga seekord teen erandi. Härra kindral, mida saaksite olukorra parandamiseks teha?
Olge hea, rääkige rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse ja peaminister Kaja Kallasega ning veenge neid, et praeguses julgeolekuolukorras on vaja hoopis kaitsekulutusi otsustavalt tõsta. Ka siseministeeriumi valitsemisalas pole kärbetele vähimatki ruumi. Kaitseminister Kalle Laanetil ja siseminister Kristian Jaanil on vaip jalge alt ära tõmmatud. Mõistagi oleksin valmis koos Teiega ka ise rahandus- või peaministri jutule minema.
Teiseks, veenge oma koalitsioonikaaslastest parlamendisaadikuid, et nad ei hääletaks sel kolmapäeval Riigikogu suures saalis maha EKRE ettepanekut fikseerida „Strateegia 2035“ kehtivuse ajaks kaitsekulude tase vähemalt 2,6 protsendile SKTst. Kui koalitsioon ei ole valmis toetama opositsiooni ettepanekut, siis katkestage 262 OE teine lugemine ning tulge välja oma alternatiivse ettepanekuga. EKRE on valmis toetama mis tahes poliitiliste jõudude kõiki ettepanekuid, mis fikseerivad kaitsekulud vähemalt 2,5% tasemel SKTst. Kaitseministeerium ja kaitsevägi ei saa kohvipaksu pealt planeerida. Neile on vaja uue arengukava jaoks kindlat planeerimisalust, mis praeguses julgeolekuolukorras ei saa olla alla 2,5% SKTst.
Niisiis, test viienda kolonni väljaselgitamiseks toimub riigikogus kolmapäeva 12. mai õhtupoolikul või öösel. Tühja juttu riigikaitse tähtsuse üle on küllalt aetud. Nüüd on käes aeg otsustada.
Leo Kunnas
Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees (EKRE),
reservkolonelleitnant
