27.09.2021
Euroopa Komisjoni endine president Jean-Claude Juncker Karl Marxi kiitmas.
„Rahvuskonservatiive süüdistatakse valelikult selleski, et nad justkui ei hoolivat väärtuspõhisest poliitikast. Samuti süüdistatakse neid selles, et nad esindavad kitsarinnalist rahvuslust ja vihkavad kõiki teisi rahvusi. Kuidas on lood tegelikult, sellest tulebki järgnevalt juttu.
Väga laialt on levinud ettekujutus, nagu oleks kommunism mingi “loomulik osa” osa vene elulaadist – koos kõige sellest tulenevaga. Ei ole nii, sest nagu me teame, ei valinud venelased (sarnaselt eestlaste, ukrainlaste ja teistega) vabatahtlikult kommuniste oma riiki juhtima. Bolševikud haaras Venemaal võimu ebaseaduslikult, riigipöördega ning tagatipuks veel keiserliku Saksamaa rahade toel. Bolševike algupäraste juhtide seaski oli venelasi vähe. Kommunismiidee autoriteks polnud samuti mitte venelased, vaid hoopis Karl Marx ja Friedrich Engels (juudi rahvusest Saksa kodanikud).
Igor Bunitš kirjutab oma “Partei kullas” õigesti, et Venemaa VALLUTATI kommunistide poolt. Nii oligi – kommunism suruti venelastele niisamamoodi jõuga peale, nagu ka ukrainlastele, grusiinidele ja hiljem eestlastele, poolakatele ja teistele. Kui sakslased hääletasid Hitleri poolt siiski demokraatlikel, vabadel valimistel, siis endise Tsaari-Venemaa kodanikel polnudki võimalust vabalt oma tuleviku üle otsustada. Ainsa sellesuunalise katse – Venemaa Asutava Kogu – ajasid bolševikud ju laiali.
Muidugi tekib küsimus, et keda siis kommunistide kuritegude eest vastutavaks pidada? Vastus on tegelikult väga lihtne. Süüdi on alati konkreetne partei ja konkreetne režiim, mis kuritegusid toime pani. Mingi kindla rahvuse-rahva kollektiivsest vastutusest ei saa ega tohigi MITTE KUNAGI rääkida – eriti, kui veel püütakse mistahes rahvust niimoodi häbimärgistada. Siinkohal peab küll rõhutama, et kahjuks said need kuriteod võimalikuks tänu sellele, et iga rahvuse seas leidus küllalt palju oma rahva reetureid, kes teenisid kogu hingest hoopis punavõimu.
Ainult et kuidas on ikkagi lood praeguse Venemaaga? Kas ta siis vastutab kommunistide kuritegude eest või mitte? Siin peab esmalt kohe ära ütlema, et nagu ei saa võrdusmärki panna Reformierakonna (ehkki ta on vaieldamatult väga populaarne) ning kogu eesti rahva ja Eesti riigi vahele, ei saa panna võrdusmärki ka kogu vene rahva ja putinliku režiimi (ehkki ta on samuti vaieldamatult väga populaarne) vahele.
Putinlik režiim on paraku igas mõttes N. Liidu järglane. Selle kõige selgemaks tundemärgiks on toetumine punasele libaajaloole – näiteks eitatakse Eesti okupeerimist ja annekteerimist ning õigustatakse stalinliku impeeriumi barbaarsusi.
Mingil määral võib küll mõista praeguste Vene juhtide soovi rahvust kuidagi ühendada. Ent kui seda tehakse sel moel, et püütakse kokku panna tsaaririik ja punaimpeerium, on tulemus paratamatult jõle.
Pole samas mingit kahtlust, et taolise kontseptsiooni taga on peamiselt nõukogude süvariigi (mida ka Putin ise teatavasti esindab) pöörane hirm selle ees, kui vene rahvas peaks ükskord teadvustama tõde punavõimu kohta. Sest kui venelaste enamik ükskord taipab, et nende suurimaks vaenlaseks polegi olnud ega ole ka praegu mitte “USA imperialistid”, “Eesti fašistid” ega “Ukraina bandeeralased”, vaid nende endi valitsejad… See on ka üks peapõhjustest, miks on Putini ajal Venemaa pidevalt sõjas olnud – välisvaenlasi on vaja, et rahva viha iseendilt kuhugi mujale suunata. Sama tegi omal ajal ka Serbia ekskommunistist diktaator Slobodan Milosevic, kes õhutas naaberriikides relvakonflikte – samamoodi, nagu putinlik režiim praegu Ukrainas teeb.
Ent kurjuse kaitsjaid leidub küllalt ka nii-öelda vastaspoolel. Tegelikult pole üldse juhuslik, et eriti just meie Reformierakonna juures on palju putinlikule režiimile sarnast. Sest mõlema juured on nõukogude süvariigis. Kui Venemaal ja mujalgi peavad paljud ekslikult Putinit “suureks ja tõeliseks rahvuslikuks liidriks”, siis meil valitseb samasugune ekslik arvamus Reformierakonna tegelaste suhtes. Eriti võis seda märgata omal ajal ülipopulaarse Andrus Ansipi puhul, kes mitmetel valimistel megatulemusi saavutas. Just siis tekkiski müüt, et Reformierakond on vaat et isegi IRL-ist “rahvuslikum” erakond ning Eesti huvide parim ja kindlaim kaitsja on just Reformierakond, seda eriti Andrus Ansipi isikus.
Tegelikult on see samasugune vale, nagu Putini pidamine Vene rahvuslike huvide kaitsjaks. Mõlemad on kasutanud (pseudo)rahvuslikke loosungeid omaenda võimu kaitsmiseks, sest võimust loobumine ei tule kõne allagi. On ju punaminevikuga tegelastel väga palju kaotada. Siinkohal meenubki, kuidas Reformierakond juba 2001. aastal seisis tuliselt vastu Isamaaliidu ja Mõõdukate soovile võtta vastu kommunismi kuritegusid hukkamõistev avaldus.
Ehkki üldiselt on peetud “nõukogude-eestlaste” esindajateks pigem Savisaare-aegset Keskerakonda ja Rahvaliitu, on varjatumal moel sama asja ajanud ka Reformierakond. Teistest “aatekaaslastest” eristas teda üksnes kauaaegne toetus parempoolsele majanduspoliitikale, sellepärast ta saigi IRL-iga liidus olla. Ent tänaseks pole ka Reformierakonna parempoolsusest midagi järel, temast on saanud hoopis riigikapitalismi pooldaja. Venemaal aga võimutsevad teatavasti samuti endised riigimonopolid, mida nüüd juhivad Putini (majandus)sõbrad.
Nii tulebki välja, et vaatamata näilisele vastasseisule ajavad nii Putin kui meie poliitoravad sama asja – kaitsevad kommunistide kuritegusid ja kühveldavad samal ajal kahtlaste meetoditega endale raha taskusse. Kui lisada veel läbi Eesti toimunud kolossaalne rahapesu, paneb see juba vägagi mõtlema, kas asjad on ikka nii, nagu meile püütakse isegi praegu veel sisendada – kui silmas pidada ikka seda näilist vastasseisu.
Juhin siinkohal tähelepanu ka sellele, et kommunistlike režiimide kuriteod, sh. II MS ettevalmistamine ja vallapäästmine MRP abil, on ülimalt ebamugav teema ka Lääne-Euroopa ja USA liberaalidele, rääkimata sealsetest vasakpoolsetest. Ka Mari-Ann Kelami raamatus “Kogu südamest” on sellest juttu – liberaalid keeldusid ka “külma sõja” päevil tunnistamast seda, et kurjus on olemas ning et teatud isikud ja isikute grupid teenivadki kurjust.
Liberaalide arvates on kõik suhteline (relatiivne), s.t. võib olemas olla üheaegselt palju erinevaid tõdesid. Järelikult polevat ka headust ega kurjust olemas. Ainult et kõige selle juures on suur erand – natsid ega ka mõõdukam rahvuslus üldse sellesse skeemi ei mahu. Nagu näha, on liberaalide teooria auklik ja ebajärjekindel, sest mingit sorti kurjus paistab isegi nende arust siiski eksisteerivat. Samuti võib liberaalide teooriat edasi arendades julgesti öelda, et kui kõik on suhteline, siis ka nende endi teooria pole mingi “absoluutne tõde”.
Miks liberaalid niisugust silmakirjalikku suhtumist praktikas ilmutavad, seda siinkirjutaja 100% kindlusega väita ei söandaks. Ent fakt on see, et nii Eesti kui kogu Lääne liberaalid kaitsevad isegi 30 aastat pärast N. Liidu kadumist endiselt kommunistide kuritegusid. Otse nad seda muidugi välja ei ütle. Nad lihtsalt ei räägi neist, selle asemel räägivad endiselt, kui kohutavad ikka need natsid olid.
Vähe sellest, liberaalid eitavad ka islamistide kuritegusid, püüdes neid välja vabandada islamimaades valitsevate kohutavate oludega ja süüdistavad hoopis lääneriikide endi poliitikat. Kui sellistel väidetel oleks tõepõhi all, siis sel juhul peaks maailm olema lausa üle ujutatud Poola, Eesti, Ukraina jne. terroristidest, kelle sihtmärkideks poleks mitte ainult Venemaal, vaid ka Läänes asuvad sihtmärgid. Põhjust oleks ju selleks küllalt ning kuidagi ei saa väita, et islamimaades valitsevad olud on hullemad kui olid N. Liidus. Ainult et miskipärast ei tunne maailm ühtegi sellist terroristi.
Seevastu tunneb maailm küllalt palju kommunistlikke terroriorganisatsioone (Punaarmee Fraktsioon, Punased Brigaadid, Jaapani Punaarmee jt.), rääkimata islamistidest. Olgugi siinkohal öeldud, et kõige muu kõrval andis N. Liit tohutu panuse ka rahvusvahelisse terrorismi arengusse, sest KGB juhtimisel loodi 80-ndate alguseks lausa terroristide väljaõppelaagrite võrgustik.
Kui aga liberaalide seisukohtadest lähtuda, siis tuleks ju ka natsidele hoopis kaasa tunda ja mitte neid demoniseerida. Kahtlemata olid ju Saksamaal I maailmasõja järel olud äärmiselt kehvad, Versailles rahu oli tõepoolest ebaõiglane ning 1929.a. majanduskriis jättiski saksa rahvale tõepoolest väga vähe valikuid.
Ent millegipärast siinkohal see liberaalide üldine seisukoht – “olgem sallivad ja mõistvad” – ei kehti. See ongi absurdne ja tegelikult täiesti lubamatu, sest avab rohelise tee teistele kurjuse avaldusvormidele, mis pole mitte kuidagi vähemohtlikumad, vaid isegi hullemad. Kui liberaalid seda ei tunnista, siis on nad ka ise kurjuse käsilased ja neid tuleb vastavalt kohelda.
Kommunistid otsisid kõik maailmasõjajärgsed aastakümned “uusi Hitlereid” ja loomulikult “leidsid” neid eeskätt USA, aga ka Suurbritannia ja Lääne-Saksamaa juhtide seast. Ka liberaalide jaoks oli näiteks Ronald Reagan üks “kohutav paremäärmuslane” ja “hull sõjard”. Hiljem mustati liberaalide ja vasakpoolsete poolt samamoodi George W. Bushi ja nüüd on nende uueks sihtmärgiks olnud Donald Trump.
Tegelikkuses on just nimelt konservatiivset, rahvuslikke huvisid esiplaanile seadvat poliitikat ajavad riigijuhid olnud ka tõhusad inimõiguste kaitsjad. Liberaalide “avatus” ja “sallivus” on seevastu teinud korduvalt võimalikuks kurjuse pealetungi. Ilma mingi põhjuseta alustas N. Liidu juhtkond 1977. aastal tuuma- jm. relvastuse suurendamist, ehkki Läänega oli juba mõnda aega kestnud pingelõdvenduspoliitika. On andmeid, et sooviti ikkagi suur sõda, kasvõi tuumasõda maha pidada (sel eesmärgil rajati isegi väikelinnadesse uusi suuri haiglaid – näiteks kasvõi Kilingi-Nõmme linna). Bill Clintoni valitsemisaja lõpuks sai suurimaks ohuks maailmale aga mäletatavasti al-Qaeda ning Obama ajal ISIS.
Siinkohal tulebki esitada väga põhimõtteline küsimus: kas tähtsamad on meie kõigi põhilised inimõigused või kurjategijate-terroristide õigused? Vastuse järgi saab üsna eksimatult kindlaks teha, kes on konservatiiv ja kes on liberaal. Muuhulgas tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et konservatiiv tahab minna probleemi juurteni ja kurjuse allikad likvideerida. Liberaalne lähenemine paraku seda ei võimalda, sellepärast saavadki teoks järjest uued ja uued hirmuteod. Tõeliste probleemide lahendamise asemel mõtlevad liberaalid välja hoopis mingeid libaprobleeme, millele vaid nemad suudavad lahendusi leida – olgu tegu siis mingite kummaliste “vähemuste” õigustega või kliimapaanikaga.
Samamoodi püsib ka putinliku Venemaa probleem seni, kuni Läänes valitseb “olgem sallivad ja mõistvad” tüüpi suhtumine ja kuni Läänes hämatakse nii kommunistliku süsteemi olemuse kui ka kommunistide dikteeritud võltsajaloo ümber. Kahjuks ongi viimasel ajal juba näha märke, et isegi sõda Ukrainas tahetakse Putini režiimile andestada, nagu ka eelmised sõjad Tšetšeenias ja Gruusias.
Avatud ja salliv saab olla üksnes nende suhtes, kes ka ise on avatud ja sallivad. Kommunistid, islamistid ega putinliku režiimi toetajad nende hulka ei kuulu. Paraku on just liberaalid olnud hoopis nende suhtes vägagi sallivad ja avatud ning just sellepärast me neid ei usaldagi. Nad pole mitte meie liitlased, vaid hoopis vaenlase “viies kolonn”. Muidu oleks nende poliitika kurjusejõudude suhtes hoopis teistsugune. Kui nad ka ekslikult loodavad kahel toolil istudes mingitmoodi vahendajateks olla, siis säärane mõtteviis on sügavalt ekslik ja viib vältimatult ikka samade kohutavate tagajärgedeni. Ajalugu on seda juba küllalt näidanud.
Lõputu natsidega hirmutamine pole paraku midagi muud, kui kommunistide kuritegude kinnimätsimine. Sest natsidel mingit maailmavallutusplaani tegelikult polnud, kommunistidel aga oli ja natsidel oli selles keskne roll. Ent liberaalid ei taha sellest rääkida isegi 10 aastat pärast seda, kui Euroopa Parlament vähemalt moraalsel tasandil mõlema totalitaarse režiimi kuriteod võrdsustas.
Samamoodi on täiesti vale rääkida Milosevicist või Putinist kui rahvuslikest liidritest – ükskõik, kas siis positiivses või negatiivses võtmes. Sest kõik see juhib tähelepanu kõrvale asjaolust, et need “rahvuslikud liidrid” püüdsid või püüavad vähemalt siseriiklikult kaitsta punavõimu pärandit ja iseenda võimu üldise hukkamõistu eest. Täpselt sama on meilgi teinud nii Reformierakond kui ka teised ekskommunistide loodud erakonnad.
Liberaalsed ja vasakpoolsed jõud tegelevad endiselt ka rahvusvahelisel tasandil üksnes tagajärgedest rääkimisega. Põhjusi nad kas ei tahagi üldse otsida või näitavad näpuga koguaeg vales suunas, laimates rahvuslasi. Ehtne Stalini vaim kipub isegi 21. sajandil end mingi aja tagant ilmutavat. See juhtub siis, kui just lääne poolt püütakse mõista anda, et oleme ikka kollektiivselt “süüdi” lihtsalt sellepärast, et siin oli kolm aastat kunagi natside okupatsioon. Teine juhus on siis, kui kellegi arust olevat siin suuri probleeme vene “vähemusega” ja probleemi lahendamiseks peab just Eesti tegema järeleandmisi, sest on “süüdi”. Seda kõike ajal, mil inimesi tapetakse juba Euroopas endas, mitte enam “kuskil” Tšetšeenias või Afganistanis.
Täiesti selge, et niisuguses olukorras polegi võimalik lahendusi leida ei islamistidest ega putinlikust Venemaast lähtuvatele probleemidele. Sest ei vasakpoolsed ega liberaalsed jõud taha tunnistada, et nii islamistid kui kommunistid on samasugused kurjusejõud nagu natsid.
Olgu lõpetuseks veel kord korratud, et kedagi paljalt tema rahvuse järgi vaenlaseks pidada on sügavalt väär. Venelaste seaski on neid, kes vihkavad kommunismi kogu hingest ja ei salli samal põhjusel ka putinlikku režiimi. Eestlaste seas on paraku jällegi neid, kelle jaoks punaokupatsioon mingit probleemi ei kujuta – “ärge elage minevikus!” – ja kes ka putinlikku režiimi suure sümpaatiaga suhtuvad. Neil on märkimisväärne ühisosa ka nendega, kes sõnades küll näiteks putinlikku välispoliitikat kritiseerivad, kuid kes tegelikult teevad sarnaselt oma “ideoloogilisele vastasele” ikkagi katet kommunistidele, rääkimata islamistidest, kes nende jaoks polegi mingi oht. Sääraste tegelastega meil küll ühist teed ei ole. Nad ei vääri mitte kohta valitsuses, vaid hoopis „saapajälge tagumikul“.
Taavi Pärtel