07.02.2022
Loone Ots
Kunagi ammu-ammu tegin ülikoolis antiikkirjanduse eksamit. Igaks juhuks oli mul kaasas taskutäis spikreid. Olin ruumis õppejõuga kahekesi. Võtsin pileti ja hakkasin ette valmistama. Viivu pärast tõusis õppejõud ja läks välja. Valdasin materjali küll, aga oleksin heal meelel üht-teist spikritelt kontrollinud. Kuid see, et teadlane tudengiplikat usaldas, sundis mind käituma ausalt. Ma ei võtnudki spikreid välja.
Nüüd ei pea me kooli ja ülikooli jaoks enam palehigis spikreid kritseldama. Kodutööd, referaadid ja kohustuslik kirjandus on väljas internetis. Need leiavad ohtrat kasutust kuni veebikontrolltöös võõra tööjõu kasutamiseni välja. Sel teel saadud head hinded ei tule ausalt, aga lähevad kirja. Meie edukultust kummardavas ühiskonnas annab ebaausus eeliseid.
Rohkem kui sajand tagasi alustasid eestlased kirju kõnetlusega «Aus neiu!» ja «Aus härra!». Ajapikku kasvas sellest kirjaalgus «Austatud». Tänapäevaks on selle asendanud väljend «lugupeetud».
Kas lugupeetud või austatud inimene peab olema aus? Sõna «lugupeetud» on elementaarne viisakus, millest loobumine tunduks jäme. Aga kui sobiv oleks selle asemel öelda, et adressaat on aus?
Avades mõne Euroopa Liidu sõnaraamatu, annab päring «aus» vasteteks näiteks fraasid «aus konkurents», «aus kaubandus», «aus kohtlemine» ja nii edasi. Väljendit «aus inimene» kohtab kaduvvähe.
Head ja toimivad inimsuhted põhinevadki vist väikestel valedel. Nende jaoks on vanast ajast jäänud eesti murdekeelde lausa eraldi verb «petatama». Valetame teistele («olen nõus, rahul, rõõmus») ja samade fraasidega iseendale. Anname järele, kuigi sisimas ei taha, ja veename end, et nii peabki olema. EI ütle ei, sest meie ühiskondlik teadvus nendib, et tõtt rääkides kaotame rohkem. Nii saab tõde kriimu külge, ent justkui hea asja nimel.
Veename end, et väike vale hoiab meid suure vastasseisu eest. Veidike valetada tasub niisiis ära. Harjume sellega nii ära, et ei märkagi. Mängime seltskonnamängu. Nagu arvutimängugi puhul, tekib võimalus, et kui mängu üks tasand on edukalt läbitud, avaneb aste järgmisele tasandile. Tekib oht, et me ei märka ka järgmisi valesid, mis on kasulikud ja aitavad saavutada edu seal, kus tõtt kõnelda oleks mitte ainult ebamugav, vaid lausa kahjulik. Miks peaks olema iga hinna eest aus, kui võib olla lugupeetav, mis omakorda tagab edu ja hüvesid?
«Aus» tähendab tegelikult au sees olemist. Nüüd peaks tuvastama, mis on õieti au. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib au järgmiselt: «eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne». Teiseks tähenduseks pakutakse «austus, lugupidamine», kolmandaks «lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms». Niisiis võib subjektiivselt teada, et ei olda aus, aga samas ollakse austust äratav ehk lugupeetud ja hinnatud isik. Aus olles peaks sõnastiku järgi oldama «suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene». Nii rangeid nõudeid on raske täita. Ikka hindame suhtlusolukorda, vaeme ära plussid ja miinused ega hakka siis ülemusele otsesõnu ütlema, et tema idee on jama. Sallime igasugu pisipettusi. Jätame näiteks ühistranspordis pileti ostmata. Kui kontrolöri ei tule, siis meie au ei kannata. Kui tuleb, ostame au rahaga tagasi. Veel enam, me ei sekku, kui keegi teine käitub ebaausalt, näiteks jätab telefoni koju ja läheb karantiini ajal rahva sekka lustima. Tema autus ei ole ju meie oma.
Au kui mõiste on praegu tavakäibest taandumas ja kuulub pigem juriidilisse teksti, minevikku. Sport kui aumeeste mäng on ammu teisenenud farmakoloogiapeituseks. Rüütli või samurai au, mida eelistati kas või elule, on donkihhotlik. Me mäletame liiga hästi, et don Quijote oli maises maailmas hädavares.
Hamletki ütles, et on parajal määral aus, aga teeb ikka tumedaid tegusid ka. Olla või mitte olla aus annab küsijale pureda paraja pähkli. Kui keegi ei näe ja kui ise ei häbene, kooruvad hingest tillukesed sigadused. Teeninduse vallas näeb neid kogu aeg. Keegi toob sulle teise värskusastme tuurakala. Keegi eksib raha tagasi andes enda kasuks. Keegi müüb uhiuue pähe maha kleidi, mida on kandnud nii kaua, et higilõhn juures. Viimasel juhul võime kindlalt väita, et autus haiseb. Aga muidu…
Kas on aus, et tootja turundab jooki, nimetades seda peaaegu veeks, kuigi sinna on lisatud peoga suhkrut? Kas on aus, et seaduse ees on kodanikud justkui võrdsed, aga kiiremini jõuavad arsti juurde need, kelle sissetulek kannatab tasulise visiidi eest maksta? Kas on aus, et 24-aastane naine jääb esihammasteta, sest kaotas 20. sünnipäeval õiguse tasuta hambaravile, aga tasuliseks pole jaksu?
Kui õhkame rohepöörde poole, aga elektrikulude vähendamist arutades ei ole kõne allagi võtnud lihtsat võimalust koristada poeaknaid katvad reklaampildid ja säästa elektrit, lastes sisse ausat päevavalgust, siis me mitte ainult ei petata, vaid oleme ka rumalad. Paljudel juhtudel oleks mõistlikum olla aus kui nihverdada, aga meie oleme elukestva kergpettusega nii harjunud, et ebaaususe valulävi on vajunud väga madalale.
Mõnikord ütleme, et me ei valetagi. Me lihtsalt ei räägi tõtt. Keel on ju kuulekas tööriist. Halb asi kahaneb kohe, kui see veidi teisiti sõnastada. Me ei ütle, et inimesed on vaesed, vaid toimetulekuraskustes, ja kohe on hingel kergem. Ta ei ole enam see, kes on hädas ja vajab abi, vaid keegi ebamäärane isik, kellel on tekkinud õigus sama ähmasele teenusele. Sätime puudused ja vajakajäämised kantseleikeele loori taha ära. Et tegu pole loori, vaid loriga, ei taju paljud bürokraadid enam ammu. Kuigi ka nemad teevad dokumente koostades ausalt oma tööd, nad lihtsalt ei usu enam, et võiks neid kirja panna lihtsamalt, inimkeelsemalt ja -kesksemalt.
Aus mees, aus tegu, ütleb vanasõna. Teine rahvatarkus lisab, et aus mees sobib ametisse. Kujutaks ette, et ka meie riigi seadustes on kirjas aususe nõue näiteks presidendi, ministri või mõne teise tähtsa ametniku kohta. Kuid ei ole. Nõuame haridust, presidendi puhul vanust. Ainult hoolega otsides leiab seadustest erandeid: abipolitseinik, advokaat, notar, vandetõlk peavad tõesti olema ausad. Ja ikkagi ei jää sõna «aus» ametnikule soovitud omaduste hulgas esimesena silma.
Ehk on seaduste loojad olnud targad ja praktilised, elukogemustest õppinud? Poliitikas on ausus manifest ja signatuur, aga tegelikult lihtsalt magus ja siirupina veniv mõiste. Kas poliitik on aus, kui ei saa täita valijatele antud lubadusi, sest opositsioonis olek ei anna selleks võimalusi? Või on ta just nimelt aus, sest pole loovutanud hüvede nimel valijate väärtusi, mida ta nende esindajana kehastab? Kas ta tohib öelda avalikult välja, mida mõtleb? Või on ausam end tagasi hoida, kui see on kasulik erakonnale ja võib eeldada, et pooldajate ehk võimalike valijate arv kasvab?
Küsimus ei ole vaid ametnikus või poliitikus. Me kõik oleme õppinud enne mõtlema ja alles siis ütlema. Sajandite jooksul on tark talupoeg oodanud ja vaadanud, kust tuul puhub, pidades jõudumööda meeles, et mõisavargus pole patt. Nüüd on meil selle võrra lihtsam vaikida. Vältida näiteks ebasoovitatavaks kuulutatud sõnu, sest need võivad tunduda sobimatud kellelegi, kes ei ole pärit meie keelealalt. Samas kuuleb avalikus ruumis nilbusi, lõõpijaid aga ei manitse keegi. Ja ärge öelge, et seadus tegelikult ei luba rahva ees ropendada. Aus on tunnistada, et selle seaduse, aga ka paljude teiste seaduste täitmise järele valvata on võimatu, sest rikkujaid on palju, aga nende head nime see sõnakasutus ei kahjusta.
Mu hea tuttav abiellus Saksamaal. Tseremoonia alguses paluti tal ausõnaga kinnitada, et ta ei ole oma kodumaal abielus. Ta oli jahmunud. Ta ei kujutanud ette, et keegi võiks lihtsalt niisama uskuda tema sõna. Teda usaldada.
Vahest olemegi teinud suure vea, võttes inimestelt kohustuse anda ja pidada sõna. Vahest peaksime võtma õppust sellelt avara vaimuga õppejõult, kes jättis eksaminandi üksinda eksamiruumi. Inimene, ühiskonnaliige peaks toimima ausalt ja ühiskonnale sobivalt mitte sellepärast, et kusagil midagi keelatakse ja keelu rikkumise eest saab karistada, vaid et seda ei luba meie au.
Johan Pitka kirjutab oma mälestustes, kuidas ta Kihnu Jõnnilt laeva ostis, lubades raha hiljem välja maksta. Jõnn kirjutas loovutusdokumendi alla. Saksa notar ei jõudnud ära imestada ja hoiatas Jõnni heast südamest – aga kui teine petab? «Kuidas ta petab, ta andis ju mulle sõna!» imestas legendaarne metskapten.
Selliseid legende vajame alati. Aususe mütoloogia sisaldab häid eeskujusid ja loob emotsiooni kaudu nendega hingesideme. Nagu koostame ning jagame teisi õppematerjale, kuidas ühiskonda paremaks muuta, peaksime koostama ja tasuta massiliselt levitama ka aususe sõnumit ja kasvatama inimestes soovi evida au. Palun hakkame sõna «au» rohkem kasutama, sest mis keelel, see meelel. Ausus on meie ühine väärtus ja mure selle sõna sisu hägustumise pärast on meie ühine mure. Ausõna.
Loone Ots, Eesti filoloog ja keelekoolitaja (EKRE)