26.01.2022
Loone Ots
Täna 76 aastat tagasi, 26. jaanuaril 1946 lahkus elust Eesti suurkuju, maailma esimene folkloristikadoktor, esimese eestikeelse tütarlastegümnaasiumi esimene direktor, Eesti Vabariigi esimene saadik Londonis dr Oskar Kallas. Suurmees ei olnud lahkudes enam meelemärkusel. Veidi enne ütles ta oma viimased sõnad: „Ma armastan sind üle haua“.
Lause adressaat oli doktor Kallase abikaasa, 1930. aastail kõige tõlgitum eesti kirjanik, soome päritolu Aino Kallas. Kuid sama lause oleks Oskar Kallas võinud öelda ka oma Tartu servas asunud talule praeguse aadressiga Raja 31a. Talule, mille ost sai teoks tänu Oskar Kallase tahtele jääda kogu haridusest ja kogu seltskondlikust tõusust hoolimata selleks, kes olid olnud tema esivanemad ehk eesti talupojaks. Teisalt osteti talu Aino Kallase pärandi eest, tehes küll Tartu Hoiu-Laenuühistust aastate vältel suuri laene, et talust saaks eeskujulik eesti majapidamine. Mitte ilusa pargiga mõis jõudeaja veetjate tarbeks, vaid tõeline talu. Perekond Kallas oli nimetanud talu iseendi järgi – Kallaste. See annab aimu, kui lähedal oli nende südameile see tükike Tartumaad.
Sellesse maasse panid iseennast, oma jõudu, aega ja armastust nii Oskar Kallas ise kui ka talupere, suvilised, päevatöölised ja isegi palgaline aednik, kes toimetas aias kogu talu Kallaste omandis olemise ajal. Aed, mõõtudelt pigem park, rajati hoole ja teadlikkusega. Oskar Kallas koostas isiklikult aiaplaani, millel miski polnud juhuslik, iga rada ja iga peenar oli läbi mõeldud ja lähtus aianduse viimasest sõnast. Istutati väärispuid ja -põõsaid, mille hind polnud tollal sugugi odav. Aed kasvas ja võttis ilmet. Kallased ei näinud lõpptulemust. Eesti riigi nimel lahkusid nad oma talust, et istutada Eesti aeda diplomaatia uudismaal.
Praegu näeme seda, mis Oskari Kallase hiiglatööst järele on jäänud, Tartu nn Sanatooriumi pargina. Ähmaselt aimuvad alleed ja hekid, isetekkelised rajakesed, okasvaip ja kõdulehed. Tartu linn, kellel olnuks seaduse alusel sõnaõigus lõpetada paarkümmend aastat tagasi kehtestatud, kuid toestamata jäänud detailplaneering, ei soovinud suurmehe kodu säilitada. Sanatooriumi parki peavad kerkima aina uued mahukad hoonekarbid, mis vajavad juurdepääsuks asfaltteid ja parkimiseks asfaltplatse. Tükike meie kultuurilugu peab taanduma ärimõtte ees. Päris suur ala rohelist pinda hävitatakse.
Kallaste talu eel terendanud kuldajastu on muutunud raudajastuks. Paradiislikust aiast on tekkimas järjekordne nuditud vaimuga paigake, mille sarnaseid on Eestis sadu ja maailmas miljoneid. See maa oleks justkui süüdi, et temaga on viimased kümnendid halvasti ümber käidud. Nüüd võib siis asendda rääma lastud roheluse betooni ja klaasiga.
Üsna pargiga sarnaselt kipub ka eesti vaim ühtaegu rohtuma ja võsastuma. Hägustub eesti identiteet. Valimatu ülevõtmise ja tingimusteta üleilmastumise kõrval on udu tihenemise üks põhjus kindlasti lähike mälu. Me ei tunne põhjalikult oma suuri mehi ja naisi, kuigi see peaks olema ühtaegu auvõlg ja auasi. Selle ignorantsi tõttu me justkui ei julge me seista oma põlisel maakamaral täie tallaga. Selle asemel sibame kikivarvul võõraste kultuuride kannul ja heidame vabal tahtel ära iseenese isikupära. Ärme jätka sellega. Jätame alles Oskar ja Aino Kallase suurepärase algatuse. Veel enam, jätkame nende tööd. Parandame ära talueluhoone katuse, mille leke on juba kukutanud alla suure saali lae. Anname majale, mille sarnast uusklassitsistlikku eesti taluhäärberit teist ei ole, uue elu. Ärme vaata maja lahus pargist. Saagi mõlemad kõrgema kaitse alla, nii loodus- kui ka ehitismälestistena.
Au Oskar Kallasele. Tema vaim ei tohi surra. Meie vaim samuti.
Loone Ots, kirjanik, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)