Loone Ots: võim peab olema inimkeskne

Kultuuriloolane ja EKRE Tartu linnapeakandidaat LOONE OTS peab vajalikuks kodanike kaasamist kõigi suuremate otsuste tegemisse: „Kus siis mujal kui mitte Tartus, Jaan Tõnissoni linnas, peaks demokraatia kõige edukamalt arenema?“

Olete alates juunist EKRE ametlik linnapeakandidaat. Mis Teid Tartuga seob?

Olen Tartu ülikooli kasvandik. Olen õppinud eesti keelt ja kirjandust nende tartlaste käte all, kes hoidsid eestluse vaimu püha tuld ka nõukogude ajal: Paul Ariste, Eduard Vääri… Olen vahendanud neilt saadut õpetajana Annelinnas. Hiljem kaitsesin Tartu ülikoolis kraadi ning pidasin seal 23 aastat eesti kirjanduse ja kultuuriloo lektori ametit.

Tartu on minu jaoks ka müütiline linn, kus on arenenud eesti rahvus. See mütoloogia on inspireerinud mitmeid mu lavateoseid ja ka romaani „Armastus“. Olen EELK Tartu Maarja koguduse liige ja panustan jõudumööda oma vaba aega Maarja kiriku ajaloolise hoone taastamisse. Mul on kodu Ülejõe kortermajas. Minu toredad naabrid on kindlasti üks hea põhjus elada just Tartus. Väga innustav on olla EKRE Tartu linna ringkonna liige.

Kuidas olete rahul Tartu linna arenguga viimastel aastatel?

Arvan, et külalised ja turistid naudivad meie linna. Ent vaadates pealispinna alla, on näha ebaausa konkurentsi jõujooni, teatud ettevõtjaid eelistatakse teistele. See on tõsine asi. Ka ei näe ma, et piisavat kantaks hoolt kogukonna nõrgemate liikmete eest. Lasteaia kohatasu on põhjendamatult kõrge. Liikumisraskustega inimestel puudub piisav tugi linna elust teistega võrdselt osa võtmiseks. Transpordisüsteem ühendab sujuvalt kaubanduskeskusi, aga tööle või kooli tuleb sõita sageli suure ringiga ja busse tuleb liiga kaua oodata. Ikka veel on liiga vähe motivatsiooni, et noor kõrgharitud töötaja jääks tööle Tartusse.

Milliseid muutusi Tartu vajab?

Võim peab olema inimkeskne. Kõik linna jaoks oluline tuleks leppida kokku ühiselt, otsedemokraatia alusel. Tartu võiks saada Eestile eeskujuks kohaliku tasandi rahvahääletuste korraldamisel. Kui EKRE hakkab Tartut juhtima, siis kaasame linnakodanikke kõigi suuremate otsuste tegemisse. Hakkame edendama just kodanikualgatust – inimesed teevad ise ettepanekuid ja me arutleme koos nendega võimalusi, kuidas teha häid ideid teoks. Kus siis mujal kui mitte Tartus, Jaan Tõnissoni linnas, peaks demokraatia kõige edukamalt arenema?

Teine suur ja mahukas teema on tagada Tartus turvalisus. EKRE küsitluse alusel on see linnaelanike jaoks probleem number üks. Ikka ja taas peaks linn andma oma panuse, et meil kõigil oleks Tartus julge ka pimedal ajal, et me lapsed saaks ohutult kooli ja tagasi, et vee ääres jätkuks päästevahendeid ja päästjaid.

Kolmandaks. Tartu peab lõpuks ometi muutma Annelinna olukorda. Võrdleme Tallinnaga: samamoodi suurte kortermajadega asustatud Lasnamäel on kultuurikeskusi, spordisaale, jäähall ja teisigi kohti, kus kodu ligidal vaba aega veeta. Tartu lapsed ja noored ei peaks kulutama liigselt aega, et jõuda trenni, mis toimub paraku linna teises otsas. Järjest kasvab elatanud inimeste hulk, see ei ole ainult Annelinna probleem. Neile tuleks luua üle linna võimalused kodudest välja tulla, mugavalt jalutada, kodu ligidal meelt lahutada. Keegi ei tohiks jääda üksi nelja seina vahele. Meie emad, isad ja vanavanemad ei peaks tundma, nagu oleks nad lihtsalt vanuse tõttu Tartu elust eemale jäetud.

Neljas mure on rohelus. Mingi haljasala lastakse käest ära ja siis öeldakse, et see on nii võsastunud, et parem müüme maha. Selle asemel tuleks rohelus korda teha ja tartlastele tagasi kinkida. Linn kinnitab üldse liiga lobedalt kinnisvaraarendajate detailplaneeringute taotlusi. Neid ei arutata rahvaga ega kaaluta minu meelest õiglaselt. Kurb näide on nt Jaan Tõnissoni sõbra ja võitluskaaslase, väljapaistva diplomaadi Oskar Kallase planeeritud ning osalt tema enda kätega istutatud Raja park. Pargil on nii loodusväärtus kui ka kultuurilooline väärtus, aga ka väga suur emotsionaalne väärtus ümbruskonna elanikele. Sellest vaadatakse mööda.

Kuidas suhtute uue kultuurikeskuse rajamise plaanidesse?

Miskipärast pandi esmalt lukku kavandatava kultuurikeskuse asupaik ja seejärel hakati otsekohe rääkima SÜKU-st. Kuid uus kultuurikeskus ei pea kerkima just pargi asemele. Selle jaoks ei tule raiuda maha suuri puid ega hävitada mänguala, mis on juba praegu nii armastatud, et seda tuleks hoopistükkis laste jaoks laiendada.

Olen seda meelt, et Tartusse peaks SÜKU asemel kerkima AKU ehk Annelinna kultuurikeskus. Sama hoone, samad või veel paremini läbimõeldud pinnad, aga paik oleks Annelinn. Kui kunst on hea, tuleb turist seda vaatama ka kilomeeter kaugemale – maailma suurlinnades ei ole see üldse mingi kaugus. Praegu areneb Tartu Emajõe-tagune kultuur ainult ERM-i suunal, aga juba ammu ajale jalgu jäänud Annelinna taristus pakuvad vaimutoitu vaid vanasse lasteaeda paigutatud raamatukogu ja noortekeskus. Ma tahaksin väga, et Annelinna oleks põhjust minna kultuuri nimel.

Tartust saab 2024. kultuuripealinn. Mis on see osa Tartust, mida peaks jagama kogu Euroopaga?

Sada aastat oli meie ülikool idapoolse Euroopa juhtivaid teadusetempleid ja on seda praegugi. Seda lugu peaks laiemalt tutvustama, meil on põhjust olla uhked nii endi kui ka ülikoolilinna üle.

Mida enamikus Euroopas kindlasti enam ei ole, on Tartu mõnusalt pisike ja võrratult isikupärane puitkultuur, meie puidust püstitatud linnaosad, nii inimese enda mõõtu, nii sõbralikud, et panevad silma särama võõralgi. Tipp-topp välja arendatud Karlova kõrval võiksime mõelda, kuidas luua sarnane õhkkond ka praegu veidi luitunud Ülejõel ja Narva mäe kandis.

Tahaksin väga, et aastal 2024 ei näitaks me kultuuripealinnana ainult moodsat kunsti, arhitektuuri, teatrit ja nii edasi, vaid lõimiks sellega ka eesti kultuuri ajaloo sügavamad kihid. Ja et me ei teeks asju teistele näitamiseks, vaid et need tooks tartlastele kasu ka siis, kui pealinnapõli saab läbi.

Tartu on ka ülikoolilinn. Kuidas olete rahul Eesti rahvusülikooli arenguga?  

Ma ei ole rahul väga paljuga, kuid enamik valeotsuseid on tehtud riigi tasandil. Miks luuakse järjest rohkem ingliskeelseid õppekavasid? Miks välistudeng saab vajaduspõhist toetust, aga meie tudeng peab õpingute kõrvalt tööl käima ja võib-olla isegi ülikoolist lahkuma, sest tema eest me ei maksa? Ma ei kujuta ette, miks meil soovitatakse tungivalt kaitsta doktoritöid inglise keeles, nii jääb ju meie teaduskeel kängu. Sellesama väitekirja võiks kirjutada eesti keeles ja siis tõlkida mõnda võõrkeelde – see lahendaks ka nt välisoponendi küsimuse. Ja nõnda edasi.

Miks tasub inimestel oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel eelistada rahvuskonservatiive?

Iga tartlane tahab kindlasti, et meie linn jääks ka tulevikus meie linnaks. Tartu on eestluse saar globaliseeruvas maailmas. Peame seda suurt väärtust meie aja kontekstis arendama, kuid ei tohi seda mitte mingi hinna eest käest lasta.

Maisemal tasandil oleme ju meie, EKRE, need, kes tahavad anda rahvale senisest paremad võimalused Tartu asjus kaasa rääkida. Ka ülikoolid, kõrgkoolid ja kutsehariduskeskus peaks olema senisest rohkem kaasatud. Just meie tahame langetada lasteaia kohatasu 43%. Maksta igale lapsele 1200 eurot sünnitoetust. Luua taskukohase üliõpilassöökla. Kindlasti teeme EKRE-s kõik, et Tartu areneks edasi rohelise linnana. Meie kaitseme iga puud ka tegelikkuses, mitte ainult kliimakava kodulehel.

LOONE OTS

● Sündis 31. detsembril 1965.

● Lõpetas Tartu ülikooli eesti filoloogina, kaitses sealsamas doktorikraadi pedagoogika erialal.

● Õpetas Tartu 12. keskkoolis, praeguses Tartu Hansa koolis.

● Oli 23 aastat õppejõud Tartu ja Tallinna ülikoolides.

● Abikaasa Märt, tütred Birgitta (27) ja Elisabeth (16).

● Kogu perega Tartu Maarja luteri koguduse liige.

● Lastekaitse Liidu president 2012–2018.

● Mitmete seltside ja kultuuriühenduste, sh Jaan Tõnissoni seltsi, asutajaliige.

● Lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest“ autor.

● Aimeraamatute „Eesti kroonil kroonitud: meie krooni ilu ja sisu“, „Eesti riigipead“, „Oh hõiska ja tantsi: 150 aastat Eesti üldlaulu- ja tantsupidusid“ autor.

● Vanemuises lavastunud näidendite „Koidula veri“, „Julie ja tähed“ autor, „W“ (üks libretist), Emajõe Suveteatris lavastunud „Katarina mõrsjalinik ehk Risti ja kivi tee“ autor.

● Mujal lavastanud näidendeid: „Jaan Poska saaga“ (Vana Baskini teater), „Keisri usk“ (H. Visnapuu draama töötlus, Luunja vald).

● Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tänavu esikoha võitnud romaani “Armastus” autor.