04.10.2022
Kirik
On mõisteid millel suur hulk inimesi vahet teha ei hooli: patriotism ja rahvuslus, globalist ja kosmopoliit või indiviid ja üksikisik. Aga mis vahet on mõistel: ettemääratus ja saatus? Tänase ühiskonna hädad seisnevad selles, et meile soovitakse selgeks teha et asjad mida saab poliitika abil kujundada, on kosmilise paratamatuse tõttu määratud nõnda olema nagu nad on.
Vaid tõeline sotsiaalne idioot usub, et universaalteenusena kehtima hakanud elektrihind on paratamatus. Tõenäoliselt ei nimeta religioonituim eestlane riikliku hinda kosmiliseks paratamatuseks, kuid eriti peale COVIDi kriisi jääb küll mulje, et suur hulk kaasmaalaseid usub, et nii maskikohustuse kui ka energipoliitika anti Moosesele Siiani mäel, kui mees Jumalaga kohtus ning käsuõpetusest üleastumine on mäss ülima korra vastu. Aga kas on?
1939. a. pidi president Päts sõlmima Nõukogude Liiduga baasidelepingu, sest teist rahvuslikku otsust “polnud olemas”, 2013-14. aastal alustas nomeklatuur LGBT promomist sest homod olid “kosmilise paratamatuse” tõttu kapist välja tulnud; ajad olid lihtsalt sellised ning kindlasti tuleb meil rohepöördega lõpuni minna, sest planeet Maa on sellest “väga huvitatud”. Minister Repsi koju sattus kohvimasin ning Rosimannus esitati Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadiks, sest taevas säras erakordne täiskuu.
Lõpuks jõuame selleni välja, et vähihaigele öeldakse, et ju siis on tema aeg läbi saamas, haiglakohti on meil niigi vähe ning riigikassa “tühi”. Ilma naljata, diskussioon seadustada eutanaasia, on märk sellest et ühiskond on alla andmas: eile leppisime rahapesu kinnimätsimisega, täna elektrikartelli võimutsemisega ning homme lahustub eestlane rahvaste sulatusahjus.
Ühest küljest vahib meile vastu religioonituimus, teisalt aga süüdistame oma hädades Jumalat või Putinit – kuigi teoloogid võivad minuga päri olla, et Jumal pole loonud inimest tahtevõimetuks ega pole ka Putin Eestile sõda kuulutanud.
On ütlus et igaüks on oma saatuse sepp: see kuidas keegi elab või kuidas üks rahvas oma riiki valitseb, pole otseselt Jumala asi – ütleks isegi et Jumalal on jumala ükskõik, mis rahvusest keegi viimsekohtupäeva ees on, küll aga on oluline kas sa oled olnud inimesena: ustav kodumaale või reetur, röövel või aus, kodanik või parasiit, tugeva selgrooga või selgrootu mollusk.
Ärgu tulgu rääkima et energia hindasid pole võimalik langetada, et EL direktiivid ei luba, et aeg olevat just selline, et planeet Maa on ohus, et rahvaalgatusõigus on populistlik jne. Küsimus on vaid tahtes, tahtes ja veelkord tahtes – küsimus on vaid selles, kelle me valime eesti rahva saatuse kujundajaks. Kas need kes tahavad küll, aga tahavad nõnda et tahte teostamisel kannatab suurem osa rahvast, või anname oma hääle neile, kes tahavad nõnda et sellest võidab eesti omariiklus?
Kenno Põltsam