05.02.2019
Tartu Rahu aastapäeval austatakse neid, kes Eesti riigile aluse pannud leppe välja sõdisid.
Üks paljudest Eesti ja eestluse pärast mures olijatest Harri Kivilo kirjutab sellest, et riigivõim annab Tartu rahuleppega võidetud positsioonid käest ja eestlastel tuleb tugevdada võitlust rahvusriigi püsimajäämise eest.
“Eelseisva riigikogu valijatele suunatud peavoolumeedia soovitusi vaagides võib järeldada, et Eesti välispoliitika sobitamist progressiivselt globaalse „hea tavaga” on senini võimul olnud erakonnad igati kuulekalt rakendanud ning riigi valitsemise edasikestmist mis iganes „asjatundlike” soovituste kohaselt tulevat Eestile väga vajalikuks pidada.
Talupojatarkusega valija hinnangul on tolle hea tava rakendajad täielikult unustanud, et põhiseaduse sissejuhatuses määratu kohaselt on kõik Eesti Vabariigi kodanikud kohustunud „kindlustama ja arendama riiki nii, et eesti rahvus ja kultuur säilivad läbi aegade.”
Asjalikult kõike võimul olnud erakondade poolt senini tehtut ja tegemata jäetut analüüsides tuleb tõsise murega tunnistada, et riigivõimu ei ole teostatud „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel” (ps §3). Alates iseseisvuse ennistamisest augustis 1991 kuni tänaseni on riigis pidevalt suurenenud vene ja inglise keele avalik kasutamine. Riigivõim on Nõukogude Liidu poolset Eesti okupeerimist ja genotsiidi ulatuslikku teostamist käsitletud justkui ajaloolist paratamatust. Ent ometi on Nõukogude Liidu tehtu rahvusvaheliste seaduste väga räige rikkumine.
Ameerika Ühendriikide kõrgemat riigivõimu esindanud politoloog Paul Goble on väga selgelt kinnitanud, et Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei saa pidada „mingiks ajalooliseks õpetlaste vaheliseks nääklemiseks; asi seisneb reaalses poliitikas ja reaalses võimus, mitte ainult möödunud sajandil vaid praegu ja ka tulevikus” (EWR 07.02.13).
Paul Goble soovituse kohaselt ei tohiks Eesti riigivõim hetkekski unustada et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu see oli enne seda, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti ” (Paul Goble Postimehes 30.05.13). Ainult pahatahtlikult on võimalik nii peavoolumeedial kui ka riigivõimu teostajail mitte tahta teada, et Eesti on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud riik 1920. aastast alates, vaatamata sellele, et poole sajandi vältel oldi olemas vaid de jure staatuses.
Kõik eespool esitatu ning see, mida riigivõim on senini üpris erinevalt põhiseaduses määratust teostanud, sunnib järeldama, et mitte ükski erakond, kes on senini saanud rahva nimel riiki valitseda, pole lähtunud soovitustest, mida riigiõiguste asjatundja Paul Goble on õigustatuks pidanud. Tahe taas oma maa peremeheks saada võimaldas eestlastel pelgalt kahekümne aastaga Eesti muuta teiste riikide poolt tunnustatud rahvusriigiks, kus teised rahvused võisid oma keelt ja kultuuri viljeleda, ilma et Eesti oleks oma eripärasust mingil viisil muutnud.
Meil, toonaste töökate ja rõõmsate esivanemate järglastel, peaks olema lausa püha kohustus lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvuse ennistamine ning tühistada aastal 2014 allkirjastatud, senini ratifitseerimata riigi idapiiri leping, milles ei ole ainsatki viidet Tartu rahulepingus väga üksikasjaliselt määratud ja looduses tähistatud piiri paiknemise muutmisele ning põhjusele, miks Eesti on nõustunud kinkima Venemaa Föderatsioonile 5 protsenti Eesti maa-alast, kuigi Tartu rahulepingus määratu kohaselt Nõukogude Venemaa loobus igavesti kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa suhtes. Venemaa Föderatsioon jättis täiendavalt täitmata ka vastastikuse abistamise paktis antud lubadused.
Iga riigikogu liikme valija peaks tajuma, et eesti rahvus ei saa püsima jääda, kui rahva nimel toimijad sõnatult alistuvad Venemaa nõuetele, mis on räiges vastuolus lisaks eespool nimetatud Venemaa lubadustele ka veel Atlandi Hartaga, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooniga ning OSCE Helsingi 1975. aasta protokolliga määratud riikide vahelistele kohustustele.
Eesti oli igati tunnustatud rahvusriik kogu okupatsioonieelsel ajal. Austuses ja tänutundes meie esivanemate, oma maa peremees olemise õiguse taas kättevõitlemise nimel, on meil vaja riigikogult nõuda rahvusriigi ennistamist! Selleks tahtekindlust kõigile!”