Internet maal – buss levipiirkonda väljub 20 minuti pärast!

Internet peaks vähemalt Eesti e-riigis olema kättesaadav lausa igas paigas.

Eesti maine e-riigina kipub reaalsusest juba arvestatavalt maha jääma, kuid näib sellega kaasas käimise asemel tegelevat kunagise kuulsuse varemete püstihoidmisega.

Kirjutan neid ridu Võrtsjärve läänekaldal Riuma külas puhkusel olles. See piirkond tundub jäävat ääremaale, mille kohta vanasti räägiti sellist nalja: „Buss mobiiltelefoni levialasse väljub 20 minuti pärast.

Tõepoolest, netilevi ei saa siin kätte ei nutiseadme ega Elisa 4G pulgaga sülearvutis. Mobiiltelefonil on samuti levi alatasa kadunud ja nurgas tekst: ainult hädakõnede korral.

Üks mu siin elavatest lähedastest rääkis, kuidas talle helistati Tele 2-st ja pakuti mingit paketti. Tema vastas, et mida ta sellega teeb, kui levi pole. Mobiilifirmast vastati enesekindlalt: „Meie operaatorfirma katab tervet Eestit!“ Kuna see inimene väitis vastupidist, siis uurisid asjapulgad järgi ja helistasid tagasi: „Tõepoolest, me avastasime samuti, et Riumasse meie levi ei ulatu. Aga kohtume tulevikus!“

See lugu näitab, et hoolimata kõlavatest reklaamidest ei tea ka operaatorfirmad tegelikkusest suurt midagi. Veelgi enam rabelevad pimeduses need ministrid, kes lubavad kogu Eestis mobiilset internetti.

Netilevi õhu teel ehk ainus võimalus minul, kes ma tööasju ka puhkuse ajal pulga ja sülearvutiga teen, on siin ülikehva. Esimeses suuremas asulas Mustlas võib juba pargis arvuti lahti lüüa ja töötada. Õhu kaudu levivat  ühendust pakkuvatelt firmadelt ootakski, et nad selle Riuma „musta augu“ kõrvaldaksid, sest siin on igasuguse leviga, ka TV-ga probleeme, sageli ka ilmast sõltuvalt.

Teised lahendused püsiinternetina, kui ma õigesti aru saan, eeldavad maainimesele omaosalust. Neil aga on oma vähest raha mujalegi panna, kui võrguühendusse – kui raha oleks, siis alustataks pigem näiteks puurkaevu rajamisega tavalise salvkaevu asemele, mis eeldab samuti omaosalust. Internet on maal vajalik, aga mitte esmatähtis, maksed ja muud sellised asjad saab ka vallakeskusesse sõites ära lahendada.

Tasuta lõunaid Eestis pole ja ma saan aru sellest, et kui valitsus räägib internetilevist igas ääremaa külas, siis eeldab ta, et riik loob põhivõrgustikku, aga interneti oma koduni jõudmisesse tuleb ka inimestel endil panustada. Kuna aga meie maarahvas on pigem vaene kui jõukas, siis paljudel jääb internet kättesaamatuks.

Sel juhul aga ei peaks võimulolijad rääkima netilevi viimisest viimasesse kui kolkasse, vaid tunnistama, et kõige aluseks on inimeste endi jõukus ehk võimekus teenust osta. Siis aga kahvatub kahjuks seesama e-riigi kuulsus, sest nii ei saa rääkida kogu ühiskonda haaravast IT-arengust.

Eesti võimupoliitikud on vist asunud sedasamust e-riigi kuulsust päästma hoopis Aafrikas, käies seal e-lahendusi tutvustamas – näete, edumeelne Eesti õpetab ka džungliasukaid! Paraku unustatakse see, et internet eeldab elektri olemasolu, aga kui näiteks Libeeria pealinnas Monrovias antakse seda ainult õhtutundidel, siis pole ka e-lahendustel väljaspool valitsuspaleed mingit mõtet. Aafriklaste nutiseadmeks on pigem Kalašnikov, millega saab kõik probleemid „lahendatud“.

Tunnistan siinjuures, et kuulun nende inimeste hulka, kes kogu seda IT-asja suurt ei jaga ja minu sooviks on vaid minna kodukülla, panna sülearvuti vooluvõrku, 4G pulk külge ja maailm on mu ees lahti. Võrtsjärve-äärses Riumas seda paraku teha ei saa.

Kommentaarid