02.03.2019
Looja hoidku Maarjamaad!
Uued Uudised vahendavad ühe mehe arvamuse, kelle üheks kodakondsuseks on Eesti, teiseks Jumala riigi oma – Leopold Järv räägib Eestist ja valimistest religioosse inimese pilgu läbi.
“Emeriitprofessor Ülo Vooglaiule kuuluvad sõnad: “Kodanik on see, kes saab aru ja kellel pole ükskõik, mis toimub”. Kui aeg-ajalt arutatakse selle üle, kas inimesel tohib olla vaid ühe või erandkorras ka kahe riigi kodakondsus, siis kristlastel on viimane juba olemas. Nende topeltkodakondsus ei ole siiski julgeolekuriskiks ei ühele ega teisele poole. Moslemite eest ma kõnelda ei söanda.
Kuigi kristlased on ennekõike Jumalariigi kodanikud, ei vabasta see neid ometi ka vastutusest ja kohustustest maise riigi ees, kus nad oma käesoleva elu elavad. Kristlased on samaaegselt kahe riigi, taevase ja maise, kodanikud. Võib olla päris kindel selles, et Jumalariiki pääsemise eelduseks pole mitte ainult armastuse kaksikkäsu täitmine ja Jumala pühadusele tingimusteta kuuletumine, vaid selleks on ka maisete kohustuste kandmine oma maa ja rahva, oma riigi ees.
Pole sugugi võimatu, et viimsel aruandmispäeval tuleb vastata ka küsimustele: Mida te tegite maaga, mille Issand, teie Jumal teie vanematele andis. Mida tegite maaga, mis pühitsetud neitsi Maarja nimega? Mida tegite riigiga, mille teie esiisad Jumala armust teile Vabadussõjas kätte võitlesid? Kas tegite kõik, et seda kaitsta või andsite selle vastupanuta võõrastele, kes teotasid selle püha Maarjamaa nime?
Meie – ei tahagi seda sõna kasutada – valitsus on liitunud Marrakechi lepinguga, mis avab nomaadidele piirid. Meid uinutatakse jutuga kvoodipagulaste praktilisest olematusest, sest nad ei tahtvat siia tulla. Ma ei tea, kuidas sellega on, aga juba täna on Mustamäe ka ilma nendeta päris must. Väidetavalt on nad kõik üliõpilased, milles võib siiski kahelda.
Sinna, kus on juba üks vale, tulevad järgmised riburadapidi otsa, et eelmisi katta. Jeesus esitab oma järgijatele nõude rääkida tõtt. Suure algustähega Tõe kõrval, kelleks on tema ise, on ka väikese algustähega tõde, mis tähendab tegelikku asjade seisu ja vastavust faktidele ning tugineb siirusele ja aususele. Üks Eesti teolooge ja vaimulikke, nime kahjuks ei mäleta, on öelnud, et vale saastab inimest. Ja seda saasta on meile saastunud võimuerakondade poolt juba palju tekitatud. Nii palju, et sellest on juba õhk must.
Euroliitu astumisega me sisenesime otsekui pimedasse ruumi, kus silmad alles tasapisi midagi nägema hakkavad. Kui nägema hakkasid, siis tekkis tahtmine need uuesti kinni pigistada. Euroliitu astumist võib võrrelda ka allkirja andmisega valgele paberilehele, kuhu siis tasapisi hakatatakse lisama määrusi ja seadusi, mida täita. Võib olla enam-vähem kindel, et kui ühel päeval seisaks seal must-valgel, et meie valitsusliikmed peaksid endale kõik kuuli pähe laskma, siis nad seda ka teeksid, sest nad on juba nii ära tinistatud.
Enne euroliiduga ühinemist, kutsus toonane peapiiskop luterlasi hääletama liitumise poolt. Luterlaste enamus on alates Martin Lutherist olnud truu oma maaisandatele, sest tänu viimastele reformatsioon saigi võita. Aga luterlik kirik pole enam ammu see, mis ta oli Lutheri ajal. Täna vajaks kirik uut reformatsiooni, naasmist piibellikule alusele.
Euroliidu neomarksistlikud valitsused jätkavad täna vasakliberaalse maailmarevolutsiooniga, millega nende verisemad vennad, kommunistid, esimesel katsel veel päriselt hakkama ei saanud. Käsil on senise Euroopa ümbertegemine ja põlisrahva väljavahetamine. Kõik meie senised valitsused on siiani truult Brüsselist tulevaid korraldusi täitnud.
Ja mitte ainult valitsused. Pehmelt öeldes tekitas hämmeldust EELK peapiiskopi koostatud ja tugevalt vasakule kaldu ristiinimese valimiskompass, kus Keskerakond troonis esimesel ja sotsid auhinnalisel kolmandal kohal. Kahtlemata on peapiiskop autoriteet ristiinimeste hulgas ja seda eelkõige just vanemaealistele. Paneb hämmastama, et peapiiskop eelistab Keskerakonna häguseid erinevaid peremudeleid Isamaa ja EKRE selgele sõnumile abielust kui mehe ja naise vahelisest liidust. Küllap oli kompass koostatud suuresti valimistulemuste tõenäosust silmas pidades, ja edasi võib igaüks ise pakkuda.
Aga Jumala mõtted ei ole inimeste mõtted. Kui juhtub, et Jumal inimlikud kalkulatsioonid segi paiskab ja valitsuse moodustab hoopis erakond, kelle eest täna kõige rohkem kristlasi palvetab, küllap siis eksinud vend ka andeks saab. Selles pole kahtlustki.
Hämmastust tekitab kompassis seegi, et sotsid on asetatud ettepoole EKRE-st. Ainuüksi juba nimi sotsid peaksid ühel normaalsel inimesel juuksed pähe püsti ajama. Sotsid, kes on Eestimaad viimase saja aasta sees kahjustanud vaid veidi vähem kui nende veelgi verisem vend kommunismus.
Mõned faktid. Esimeses Eesti Vabariigis, kus sotsidel oli Asutavas Kogus kolmveerand kohtadest, kõrvaldati kooli õppekavadest usuõpetus, hakati kirikutelt maid ära võtma ja 1919. aasta jaanuaris taheti koguni jumalateenistused kirikutes keelustada. Sotside vaikival heakskiidul, kes olid tihedates sidemetes Vene saatkonnaga Eestis, sai Konstantin Päts 1934. aastal läbi viia riigipöörde ja kehtestada vaikiva ajastu, mille tulemuseks oli baaside leping ühes iseseisvuse veretu loovutamisega.
1940. aasta juunipöörde järgse esimese Eesti valitsuse enamuse moodustasid just sotsid, mitte kommunistid. See on ainult osa nende sigadustest. Enne kui jõuab kõik õudused üles loetleda, mida sotsid on teinud, läheb Issanda päike looja. Ja selliseid juudaseid on kaasatud järgemööda viimastesse valitsuskoalitsioonidesse.
Kas on tänased sotsid kahetsenud oma ajaloos tehtud sigadusi? Ei saa ju seda teha, siis peaksid nad häbi pärast laiali minema. Aga meie võime nad riigikogust minema saata küll. Ühel kõlbelis-moraalsel inimesel ei tuleks pähegi sellisesse erakonda astuda. Häbi kõikidele erakondadele, kes nendega valitsuskoalitsioonis koostööd on teinud. Neid erakondi – Keskerakond, Reformierakond, Isamaa – ei tohiks enam tagasi valida. Eesti vanasõna ütleb: „Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise.”
Võib küll mürki võtta selle peale, et Vabadussõjas siinpool rindejoont ei nähtud ühtegi sotsi. Nemad valmistusid samal ajal Tallinnas juba koos punastega võimu üle võtma, nagu see juhtuski 1940. aastal.
Henn Põlluaas kirjutab oma äsjailmunud raamatus „Sotsid. Interrinde teine tulemine”, et sotsid on marksistliku ideoloogia kandjad, mis tuleb nähtavale, kui veidigi pinda kraapida. Marksism-leninismi eesmärk oli ja on rahvusriikide kaotamine ning rahvuste ühtesulatamine.
EELK põhiseaduses seisab, et EELK lõpetab oma tegevuse Jeesuse Kristuse tagasitulles. Pole aga sugugi võimatu, et see juhtub juba varem. Põhjuseks võib saada Marrakechi leping, millega meie valitsus liitus. Kartellierakondade jätkates jõuab islamiinvasioon varem või hiljem ka Eestisse.
Islam ei rakenda kristlaste suhtes sundmisjoni. Moslemimaades on kristlastele oma usu praktiseerimise eest kehtestatud maks. Osutades üsna kesistele liikmeannetustele ja järjest kahanevale annetajate hulgale EELK-s, pole sugugi alusetu karta, et seda maksu ei taheta tasuda. Nõnda loobuvad inimesed ise oma koguduste kooskäimisest ja siis juba edasi usust. Kirikud pannakse kinni. Kindlasti mingid põrandaalused grupid jäävad, aga see pole enam see EELK.
See ei ole sugugi alusetu kartus, sest Euroopa Liit ise on oma kristlikud juured läbi raiunud ja islami näol on tegemist vägagi elujõulise religiooniga, kus elanikkonna juurdekasv on muljetavaldav. Meil aga praktiseeritakse juba pikemat aega riigieelarvelist abordigenotsiidi, mille taustal kõik murejutud rahvastiku juurdekasvust on sügavalt silmakirjalikud.
Kristlus taandub üha ja loovutab järjest enam oma positsioone ning see pole enam kellelegi uudis. Kultuurmarksism on nagu kooreürask, mis lõhub puud seespoolt niikaua, kui see kokku kukub. Et islamimaade rahvad Euroopa rahvastiku, sh ka meid eestlasi, välja vahetavad, on üks võimalikke tulevikustsenaariume.
Teine võimalus on, et islamistidel siiski ei lasta Euroopas võimu võtta, millise oletuseni viivad praegu loomisel olevad Euroopa relvajõud, vaid kehtestatakse olukorra kriitiliseks muutudes põliselanikkonna enda palvel totaalset ideoloogilist kontrolli ja kodanike jälitamist teostav repressiivvõim.
Kui neid hoiatavaid märke ei osta täna näha, siis on see pimedus. Kui neid ei taheta näha oma isiklike hetkekasude ajel, siis on see vaikiv reetmine nagu 1939/1940. aastal. Nõnda juhitakse nii ilmalik kui ristirahvas teadlikult vastu hävingule. Kirikurahvas usaldab vaimulikke, vaimulike enamus aga vaikib, ja viib nõnda ristirahva vastu repressioonidele ja religiooni hääbumisele. Kuristiku serval on juba hilja vastu hakata, seal juba tagant tulev mass tõukab kõik halastamatu hooga pimedasse sügavikku.
Valima minnes ei tule mõelda mitte niivõrd sellele, mida valitsusvõimu teostavate erakondade poolt jälle lubatakse, vaid sellele, mida konkreetset on need lubajad juba ära teinud – Marrakechi lepingule, kooseluseadusele, abordigenotsiidile, piirivalve likvideerimisele. Hinnata tuleb juba nende tehtud tegusid, mitte tühipaljaid sõnu.
Meie ei saa põlata oma esivanemate maad, kus meie rahvas juba aastatuhandeid elanud on. Me ei saa põlata esimese rahvusliku ärkamisaja suurmehi, kes panid meie iseolemise seemne mulda; me ei saa põlata Juhan Liivi, kes 1905. aastal prohvetlikult kirjutas: ükskord on Eesti riik; me ei saa põlata Vabadussõjas meie maale iseseisvuse välja võidelnuid; me ei saa põlata vabaduseideaali kandnud kümneid tuhandeid, kes oma elu Eesti eest on andnud; me ei saa põlata praegu elusolevaid nõukogude-aegseid dissidente, kes enne taasiseseisvumist vangilaagrites kannatasid.
Me ei saa lasta korduda Tiit Madissonile osaks saanut – mees, kes oma riigi iseseisvuse eest võideldes istus GULAG-is, pandi iseseisvas Eestis vangi. Teist maist kodu meil ei ole. Kui me tahame valida ellujäämise ja kestmise, kui tahame, et meie lastel oleks tulevik, siis on meie ainus valik EKRE! Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad!”