Nähtavast ja nähtamatust. Kasvavast ja kahanevast… ja laulupeost

Uute Uudiste lugeja Hillar Viks kirjutab oma muljetest, mis tekkisid tal laulupeo ajal ja järel.

“Vaatasin laulupeo rongkäiku. Tund, teine, kolmas, neljas – ja tulijatel ei olnud lõppu. Meenus kooliajast kuuldud võrdlus:  kui panna hiinlased kaheksa kaupa tribüünist mööda marssima, siis nad jäävadki seda igavesti tegema. Tagant surevad, eest sünnivad … aga kuidas meiega?

500 aastat enne Kristust oli meid 7000. Aastal 1800 pool miljonit ja 58 aastat hiljem ehk 11 aastat enne esimest laulupidu 1869. aastal juba 250 000 rohkem. 150 aastat on ühe korraliku tamme küpsuseiga. Milliseid tõrusid ta meil kasvatab?

Vaadates seda rõõmsat rahvahulka, kauneid rahvariideid ja rõõmsalt suhtlevaid inimesi tekkis paratamatult küsimus nähtavast ja nähtamatust. Kas see on tõesti sama rahvas, kes anonüümsetes kommentaarides ja avalikes hinnangutes üksteist tigedalt ja laimab ja ründab? Mis on veel seal peidus, mida praegu näha ei ole?

Ja sealt ta tuligi, koolide kolonnis, miski, mis  meenutas pigem rüütliordu kui laulukooride lähenemist: kooli väärikas lipp, trummarid  ja tumedates mundrites ülitõsised noormehed marssivas auvalves. Tallinna 21. kool.

Sama, kuhu ma 7–aastase juntsuna sisenesin ja 18–aastase noormehena väljusin. Igakevadised kontserdid Estonia kontserdisaalis, kus mulgi oli au trummi lüüa; seltskond, kus ühes klassis olid koos Tallinn Pedagoogilise Instituudi rektori poeg ja prorektori tütar (minu õde), Tartu ülikooli ajalooprofessori  ja tippkirjaniku pojad.

Jaan Kross käis loenguid lugemas, Ellen Niit kirjutas esinemisteks luuletusi ja Ervin Abel tegi näärivana (tütar õppis minuga ühes klassis.) Kui ühel koolipeol kirjanik August Sanga poja raskuse all tool lagunes, siis saal naeris, tema aga ei hakanud tigedust välja näitama, vaid kummardas kaasõpilastele väärikalt nagu härrasmees, kes on äsja vastu võtnud Nobeli preemia. Publik aplodeeris.

Kui palju kasvatab vaimuaristokraatiat meie tänane koolisüsteem ja kas see soosib pigem kasvamist või kahanemist?

Kaunilt rõivastatud igas vanuses inimesed aina tulid ja tulid ja see lõputu arv orkestreid… meenus ühe Vene ajakirjanik tõdemus, kes Tallinna elama kolinud. Seni oli ta näinud ainult paraade, kus marssisid sportlased ja sõjaväelased, eriti uhkelt rinnad kummis dessantnikutel, kes olla võimelised peadega kivisid purustama.

Kui nüüd veidi ümmardada, siis kestis laulupeo paraad 6 tundi. Venemaal on elanikke 140 000 000. Proportsionaalselt võttes peaks siis nende kultuurikollektiivide defilee kestma lakkamatult 35 ööd ja päeva. Tegelikkuses nende kultuuripotentsiaali selleks ilmselt ei jätku ja rõhk on ka mujal.

Mida on ühist venelaste võidul Teises Maailmasõjas (ehk nendele Suures Isamaasõjas), Inglise monarhial ja eestlaste laulupeol? Vastan – identiteet, ülevus, eneseteadvus, edulugu.

Proovige ühele keskmisele venelasele selgeks teha, et tema kodumaa oli ise üks aktiivne sõja vallapäästja ja oma rahva hävitaja – lugegu Suvorovi, Solzenitsõni või Rõbakovi raamatuid! Lootusetu. Mis selle närvi puudutamine kaasa toob, näitas pronksimäss 12 aastat tagasi.

Meie laulupeotamm on sündinud puhtast seemnest, selles ei ole valet ega vägivalda. Ometi sajab sellegi aadressil sappi ja saasta. Seni meie laulupuu  selle oma lehtedelt maha raputanud ja kasvab edasi oma pühalikus ilus.

Töötasin aastatel 1978 – 1980 Jaan Tombi nimelises kultuuripalees ja mäletan hästi, kui raske oli koorikontsertidele rahvast kokku saada.

Laulupeole publiku  saamiseks ei ole aga manageridel vaja hundiratast visata, plats tuleb nii täis, et kõik soovijad ei mahu äragi. Miks?

Sest see ei ole tavaline kontsert. Kontsert lõppes ära selles kohas, kus manatark Luukas tuli pulti ja kuulutas välja kõige olulisema  – eestlane olla on uhke ja hää. Edasi tuli loits – see, mille pärast siia kokku tuldigi.”