Plaan ehk kuidas hoida eesti rahvast väljasuremise eest

“Algatuseks võtaksime ette tänase Eesti kaardi, hästi sobib selleks ka Tartu rahulepingu järgne Eesti kaart. Ning selle peale paigutaksime muistsete Eesti maakondade piirid. Teisalt ei pea me nii palju vaeva nägema, vastava kaardi kindlasti leiaksime ka googeldades internetist, kuigi eestikeelne Google otsingumootor on mingite veidrike tehtud, siis teatud pingutustega on see kaart võimalik leida. Ma praegu ei hakka otsima, ent tean – see kaart on olemas neti avarustes. Nii.

Nüüd kui see kaart on meil olemas või siis vähemalt ettekujutus sellest, siis kujutagem ette. Siinjuures toonitan, et kogu protsess on üsnagi vaimne ja nõuab teatud pingutust, kes ei soovi – see ei pea seda tegema, sest vaimne pingutus on raske nagu mõtlemisprotsess üldse. Kujutagem ette muistsete maakondade elu ja tegevust muistsel ajal, enne ristirüütleid ja kõike muud, enne Maarjamaaks muutumist. Vastavaid arheoloogilisi väljakaevamisi ja etnograafilisi uuringuid on tehtud, see kõik aitab kaasa. Niisiis, maakonnad elasid oma igapäevast elu, majanduslikku, etnograafilist ja poliitilist iseseisvust justkui neil olekski olnud Plaan hoida rahva iivet tasemel ja mitte välja surra. Otseselt ei tule see välja küll ühestki ürikust, et Plaan oli. Aga liivlaste saatus näitab, et eesti hõimudel mingi salajane Plaan siiski oli.

Ma nüüd ei taha öelda, et maakonnad oleksid elanud selle Plaani mõjul suures üksmeeles. Ei, sugugi mitte. Omavahelisi hõõrumisi tuli ette. Kui polnud välisvaenlast, siis natiti omavahel. Aga omavaheline nattimine ei viinud asja kunagi mingi maakonna elanike väljasuremiseni. See, et muistsel ajal välja ei surdud, viibki mõtted sellele, et võis olla maavanemate vahel mingi üldinimlik poliitika-ülene vaikiv kokkulepe, mida olengi siin Plaaniks nimetanud. Ilmselt nii oligi, et kunagi veel enne muistset ajajärku maavanemate esisisad kuskil omavahelistel kärajatel leppisid kokku, olgu mis on ja tulgu mis tuleb, aga mitte mingit väljasuremist ei toimu. Vast pandi see isegi kirja ruunikirjades, tahuti kividele, ehitati selle kokkuleppe meenutuseks kohalik Stonehenge vms.

Ristiusustajad saabusid siinsetele maadele ammu enne ristirüütleid. Euroopa tolleaegsete ühiskondade majanduslikud plaanid muutsid siinseid olusid kardinaalselt. Aga ka nüüd uuenenud olukorras hoiti mustsest Plaanist kinni, sest mingit väljasuremist ei lastud tekkida. Paljud muistsed eesti ülikud sulandusid saksteks, aga oli ka vastupidiseid arenguid – üldpilt aga oli enamvähem sama. Kohalik rahva-arv maksimaalselt ei ületanud 180tuhande inimese piiri. Alles Liivi sõja eel jõuti ehk 300tuhandeni. See kõik tõendab Plaani olemasolu – väike rahva-arv küll, aga sellest hoolimata väljasuremist ei toimu.

Nii jõuti üle kivide ja kändude oma arengu tulemusena Eesti Wabariigini. Vahetult enne II Maailmasõja algust oli eestlaste arv Eestis hinnanguliselt pisut alla miljoni. Ning eestlaste osakaal rahva-arvus 90% juures. Sõja tulemusena vähenes eestlaste arv Eestis umbes 10%. Sisse toodi idast inimesi, aga ka eestlased ise hoidsid kinni Plaanist – pered olid ikka veel suhteliselt suured. Mingi väike murdepunkt toimus 1970 – 1980ndatel kui eesti rahvust ähvardas oma kodumaal vähemusse jäämine ja laste arv peredes oli drastiliselt vähenenud. Samas aga võrreldes muistse ajaga oli meid ikkagi veel märksa rohkem.

Kui aga 1980ndate lõpus hakati laulma, et maa tuleb täita lastega, siis imekspandavalt hakkas ka sündimus eestlaste hulgas uuesti suurenema. Seega mingit otsest ja kiiret väljasuremist praegu veel ei paista – Plaan töötab, aga poliitikutega on raskusi. Kui muistsel ajal ja enne sedagi suutsid isegi omavahel alati mitte sõbralikud maavanemad kokku leppida Plaani asjus, et mingit väljasuremist ei hakata harrastama, siis praegu tundub vägisi, et ei saada üle liberaalitsejate kreedost, et “abieluda võib kõigega”.

Kui seda aga tõsiselt võtta, siis see ei vii meid rahva-arvu suurenemisele vaid pika-ajalisele vindumisele praeguste numbrite juures, mis näitaksid isegi vähest vähenemist. Nii on tehtud arvutusi ja prognoose, et aastaks 2080 pole asjad enam nii roosilised, kuigi samas mitte ka katastroofilised.

Eesti Põhiseaduses kirja pandu on kirja pandud, mõistmiseks piisab ainuüksi juba preambuli lugemisest. Ning alateadlikult teab iga end eestlaseks pidav eestlane ka Plaani kui sellist, et saagu mis saab, aga mitte mingit väljasuremist ei tohi lasta tekkida.

Andrus Leberecht, 4. jaanuar 2021 Mustamäel