Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Prügistamine ja laste karistamatus  

-
21.07.2020
Selline sodimine on justkui normaalsuseks muutunud.
© Erakogu

Niisugust saasta on täis kogu meie kallis kodumaa. Ja seda juba aastakümneid, sugugi mitte vaid mahajäetud urgastes, vaid kõige uhkemate kesklinnamajade seintel.

Kuidas saab olla võimalik, et keegi sodijaid ei märka, et selle eest ei karistata, seda soositakse (lugege kinnituseks Õnne Puhki artiklit Pealinnalehest!) Vastasel korral ei saaks see vaimne pasandamine olla sedavõrd mastaapne.

Teame ju, et iga tegu või ka sõna, mida vanasti peeti kasvatuseks, on nüüd karistus. Näiteks laste vaigistamine, nende takistamine loomapiinamisel. Kui oma maja aknast kord ühe prügikasti kõrvale jäetud eseme peksmist nägin, karjusin seda teinud kahele umbes 10aastasele molekulile, et kaduge siit heaga. Tõmbasid seljad küüru ja rohkem neid näha pole olnud.

Head inimesed! Jah, ma olen lastevihkaja, ent seda mitte valimatult. Palun sellest aru saada. Loomulikult olen põhjendamatu vägivalla vastane, erilist vastikust tunnen pedofiilia vastu ja mõistagi aitaksin hädas olevat last, kui tema mure on tõsine ja keegi seda pärast kuidagi valesti ei tõlgenda.

Ent Lastekaitseseadusel on olemas ka II osa, milleks on “Lapse kohustused”. Mina loen sealt nimelt välja nii teiste austamise nõuet kui keskkonna reostamise keeldu. Samuti kehtib keeld avalikes kohtades (pubides, kohvikutes, kontsertidel, ühissõidukis) mitte kriisata ka laste kohta.

Kõik teeme ju vahet nutval, jonnival või arutult kriiskaval lapsel. Viimase pärast olen kord Narva mnt Pätriksis pidanud ära jätma kohtumise keeleteadlasega, sest ülakorruselt kostuv arutu röökimine ei võimaldanud meil vestlust pidada. Laps ei nutnud, vaid kilkas rõõmust (loe: igavusest, mida tunneb vaid arenematu laps). Ema oli süvenenud nutitelefoni ja ei kuulnud minu keelamist.

Kuhu me niimoodi jõuame? Kelle poole tuleb pöörduda, et kaoksid seintemäärijad ja tänavaprügistajad? Viimases on muidugi suur “teene” ka täiskasvanutel. Lapse kasvatamine ei alga teatud vanusest. See algab sünnihetkest. Oleme elanud raskeid aegu ning kes minevikkus ei mäleta, on sunnitud seda uuesti läbi elama.

P. S. Ma ei tea kindel olla, kas ma nende avaldatud piltidega kellegi autoriõigusi ei riku. Kui 2013. a pildistasin minult telefoni röövinud kaht kurjategijat, kes kuu pärast röövi tüli norima tulid, hakkasid nad kisendama, et nende fotografeerimine ostukeskuses on seadusevastane. Kohale saabunud politseibeib väitis, et need pildid telefonis pole minupoolne seaduserikkumine vaid juhul, kui mu telefon on häkkimiskindel. Ja puhus oma jutu kinnituseks ülbelt nätsumulli. Siiski: tänu neile fotodele tuvastas uurimine ka teise, röövi hetkel minu selja taha hoidunud kurjategija.

Kas on tõesti võimalik, et vaid mind järgnevad teemad häirivad? Seda jõledust ei jaksa enam vaadata ega taluda.

Parema homse ootuses,
Erlend Vennola