Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Toompeal toimunu pealtnägija: mul pisarad jooksid, sest vaatepilt, kuidas vanureid tuuseldati, oli õõvastav

-
11.02.2022
Hetk 3. veebruari meeleavalduselt.
© Erakogu

Uutele Uudistele saabus üks kiri, kus 3. veebruari politseimäruli pealtnägija kirjeldab sündmust alljärgnevalt.

“Tulime peale Toompea meeleavaldust Toompealt alla autode juurde, rahvast oli palju, aga kõik olid lõbusad ja naeratavad, palju oli lapsi kaasas. Minu ees kõndis noorpaar pisikese lapsega, pakun kuskil 1-1,5 aastasega. Mees istus rooli, naine paigaldas lapse ja istus autosse, sel hetkel kargas juurde see, kes paneb trahvikviitungeid, naine tuli autost välja, et võtta kviitung.

Siis tuli ka juurde roheline mehike, kes rebis lipu auto küljest ja tõukas naist, ise astudes lipule peale. Seepeale tuli autost välja mees, et oma naist kaitsta. Kokku jooksis 4-5 rohelist ja väänasid mehe maha, väga jõhkralt, ja vedasid oma kongi. Rahvas tõkestas seepeale auto tee, nõudes, et mees vabastataks, algas nügimine roheliste poolt, koos koeraga, inimesi, kaasa arvatud meie, lükati, et me auto eest läheks.

Lõpuks 1 laps, pakun 8-9 aastane, võttis lund ja viskas rohelise pihta, siis liitusid MÕNED, kes viskasid pehmet lahtist lund, sest palle ei andnud selle ilmaga teha, lumi ei hakanud kokku. Roheliste ülbus oli õudne, tõugati, rebiti just vanureid, üks vanaisa tõmmati selja tagant tänavale maha ja koer lasti ta rinnale hüpata ja talle näkku haukuda, püüdsime sekkuda, et vanake püsti aidata, kuid ega väga ei saanud, sest meid lükati jõuga peaaegu pikali.

Minu taga oli Postimehe ajakirjanik, kes filmis. Ei usu, et ta juhuslikult seal oli.

Lõpuks nad jõuga edasi sõites lükkasid inimesed auto eest ära, see oli õnn, et keegi rataste alla ei jäänud. Tundus, et nad ei oleks sellest hoolinud. Minu ees seisis politseiriietes väga suur mees koos väikse politseipiigaga, kelle silmis oli hirm ja ta hoidis end selle suure mehe varju. Mul pisarad jooksid, sest vaatepilt, kuidas vanureid tuuseldati, oli õõvastav.

Pisarates pöördusin selle suure mehe poole: MIKS TE SEDA TEETE, TEIL JU KA PERED KODUS JA EMAD, ISAD. Mille peale see mees lõi silmad maha, küsisin veel kaks korda, selle peale lasi ta oma käed alla ja kõndis hoopis eemale. Ma pole ammu näinud nende silmis nii palju häbi.

Edasine oli muidugi orienteerumine koha peal, otsustati minna Vabaduse väljakule, kõik autod, kellel olid lipud, neid takistati, tekkisid ummikud ja seda just politsei tõttu, sest nad ei lasknud autosid läbi, meie käest küsiti isegi, kas vahukustuti pole aegunud ja vaadati rehvi mustrit. Ummikus! Kuskilt polnud neil kinni hakata, aga kinni hoiti meid ikkagi.”