Vihane lugeja kirjutab: mis riik see on…

Traagiline on see, et ka taasiseseisvunud Eesti riigis tunnevad küüditatud ennast mahajäetuna.

Uutele Uudistele kirjutab lugeja S. Beker (nimi muudetud, tema isiku- ja kontaktandmed on toimetusel olemas), kes esitab otsese väljakutse represseeritud eestlased unustanud või nende kannatusi eimillekski pidavatele riigivõimu esindajatele.

“Üks rõõmus tähtpäev vabariigi aastapäeva näol on möödas, teine, kurvem, tulemas.

Märtsiküüditamise järjekordne aastapäev on tulemas, aga ma pean parandama ühe ajaloolise ebatäpsuse ja nimelt: esiteks ei olnud meil mingit okupatsiooni ja repressioone 1940. ja 1949. aastal. Nõukogude Liit oli sunnitud tulema Balti riikidesse seoses Euroopas käimasoleva sõjaga ja NSVLi piiride kaitseks. Meid, küüditatuid, ei küüditatud, vaid viidi sõja jalust ära Siberisse. Kuna pole olnud okupatsiooni ega repressioone, siis pole ka represseerituid, rääkimata sellest, et represseeritud saaksid enneaegselt pensionile.

Sellisele ajaloolisele “tõele” ja järeldusele jõudsid sotsiaalministeeriumi politrukid 2009. aastal, kui ma oleksin pidanud saama represseeritu pensioni. Kui keegi on huvitatud, kellele Eesti Vabariik kui politrukkidele kõrget palka maksab, siis on need järgmised seltsimehed. Eeslaulja on sotsiaalministeeriumi nn jurist S. Azorjan, kooris laulavad peadirektor Külli Pedak ja Piia Eger, Merle Sumin-Laanemaa ja Antonetta Häggblom. Eesti Vabariik maksab sellistele ministeeriumi kõrgeid palku, et sellised politrukid meie üle irvitaksid.

Veel niipalju, et Vene Föderatsioon maksis kõigile represseeritutele kompensatsiooni, aga president Meri käis Moskvas ja loobus vabatahtlikult kõikidest pretensioonidest Venemaa suhtes, s.h. ka rahalistest hüvitistest, rääkimata okupatsioonikahjude hüvitamisest. Tänu sellele ei saanud ükski represseeritu Eestis Venemaalt kompensatsioone.

Mis te arvate, mille vastu Meri meid vahetas? Arvan, et teatud Merit kompromiteeriva kausta vastu, mis asus Ljubljankal. Ma olen mõelnud, et mis pattude eest Jumal meid, eestlasi, karistab, õnnistades Eestis selliste presidentidega?

Üks Meri oli NKVD leival, see on tõestatud fakt. Ilves jäi rahvale 200 000 eurot võlgu ja julgeb veel igal pool oma nägu näidata. Rahvasuus on ta varas. Praegust Kaljulaidi ei maksa mainidagi, selle suust kuuled vaid üllitisi: ässitab kreeklasi nõudma Saksamaalt okupatsioonikahjude hüvitamist, ehkki ise ei liiguta lillegi, et Ameerikalt ja Inglismaalt, kes meid Stalinile maha müüsid, kahjutasu nõuda. Selle asemel õnnitleb Eesti Vabariigi nimel NKVD ohvitseri 100. aasta juubeli puhul, kelle käed on küünarnukkideni süütute inimeste verega koos.

Vaadaku parem, mis ta Eestis toimub. Kohtud, mille kohtunikke president määrab, teevad kohtuotsuseid omavaheliste kokkulepete alusel. Sotsiaalministeeriumi ametnikud luksuvad rõõmust, et inimesed Eestist lahkuvad, kuna siis varastab Sotsiaalministeerium Eestist lahkunud pensionäride väikeselt Eesti pensionilt automaatselt 21%, Ehkki Euroopa Kohus juba 2012. aastal keelas oma otsusega Eestist lahkunud pensionäre maksustada, maksustatakse edasi ainuüksi Soome kolinud või töötanud ca 10 000 inimest, muudest ELi maadest rääkimata.

200 000 inimest on Eestist lahkunud. Sellist suurt rahvastiku vähenemist nägime vaid pärast Teist maailmasõda, kus 1/5 eestlastest oli kas tapetud kohapeal, langenud venelaste vastu võideldes, küüditatud Siberisse või emigreerunud, kui õnne oli. Seejuures kilkab Kaljulaid, et nii hästi pole Eesti veel elanud. Pole 200 000 inimest, pole probleeme ja nad maksku Eestile veel obrokit, et neil lubati ära minna.

Kaljulaid unustas vaid mainimata, et riik – need on nemad oma ebaõiglaste kohtunikega ja endaga rahulolevate ülbete riigiametnikega. Seejuures pasundavad mõlemad, nii president kui Ratas õigusest ja õiglusest.

Ainukene asi, mille eest Kaljulaidi kiitma peab, on see, et tarvitseb tal vaid EKREt kritiseerida, kui EKRE reiting kohe tõuseb. Ainuke, kes väärib tiitlit president, on hr Rüütel, kes on säilitanud sirge selja, väärikuse ja rahva lugupidamise. Andku Jumal talle tervist!

Ma esitan teile väljakutse. Kui teist ülal nimetatutest keegi julgeb ennast kaitsta, siis tulge aga. Kardan, et niisama ebaõiglased kui te olete, kohtunikud ja muud ametnikud, olete te ka arad, rääkimata täielikust ebakompetentsusest oma ametikohtadel. Võtke mind vastutusele laimamise eest, kui julgete. Ma võin igati oma sõna dokumenteeritult tõestada.

Kui ma Nõukogude võimu vihkasin, kuna see punane õudus saatis kuus minu pere liiget koos minuga Siberisse, siis praegust moodustist nimega Eesti Vabariik, ma põlgan. Minu kirjutise eest pole EKRE ja Uued Uudised vastutavad, ehkki ma arvan, et meie vaated paljudes asjades kattuvad.”

Kommentaarid