30.10.2020
“Vihakõne” olemus.
“Sellist ütlemist kuuleme praegu igal sammul: “Vihaõhutamine”. Tavaline kaigas liberaalide peos, millega konservatiividele piki pead virutada.
Millest see tuli? Meenutame!
Mingil põhjusel on mul tunne, et see võeti käibele siis, kui homopropa hakkas hoogu sisse saama. Siis, kui hakati tasakaalu kallutama.
Olen seda ennemgi öelnud, et homoseksualism on ilmselt olnud juba aegade algusest saati ja jääb tõenäoliselt ka edasi kestma. Ka igasugu muud pahed, nagu zoofiilia, nekrofiilia jne…
Ei olegi õige teha nägu nagu poleks selliseid asju olemas… aga samuti ei ole õige hakata neid normaalsuseks väänama. See ei ole ju vajadus! See pole ka vabadus!
See ei anna ühiskonnale mitte midagi positiivset, vastupidi… see on vastuvoolu ujumine ja loomuvastane veel pealekauba.
Inimest ei peaks tunnustama tema seksuaalse kalduvuse järgi, nagu “homopreester”, või “homopoeet”, või “homokunstnik”. Inimese seksuaalsus on tema enda isiklik asi, mitte avaliku arutelu teema. Selline näpuga näitamine on alandav ja võigas!
Kui aga sellele tähelepanu juhtida ja proovida hoogu sattunud liberaali maa peale tagasi kutsuda, siis tõenäoliselt võetaksegi välja kurikas, kuhu peale on rasvaste, vikerkaarevärviliste tähtedega maalitud “vihaõhutaja” ja antakse sellega sulle vastu pead.
Ühesõnaga, lähed tulekahju kustutama ja saad süütaja kuulsuse. Aga… mida muud ongi loota inimestelt, kes ei näe, või ei taha näha reaalsust?
Kahju, et Eestis on selliseid nartse palju, kes ei mõista elementaarset tõsiasja, et meie rahvaarv on sedavõrd väike, et homopropa tegemine on põhimõtteliselt lask endale otsaette.
Välja koorub lihtne tõsiasi. Teisi “vihaõhutajaks” tembeldaja on ise kõige suurem kurja juur ja viha tekitaja samas isikus.
Kahju, et alatus pole seadusega karistatav.”
Lauri Jürgenson