14.05.2019
Loo intriig on vaid pealkirjas.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab Eesti Päevalehe järjekordsest õõnsast kõmuloost.
“Miks ei suuda ajakirjandus ikka veel eristada olulist ja intrigeerivat? Või kui suudabki, siis miks endiselt eelistatakse intrigeerivat olulisele?
Tänases Päevalehes on pikk intervjuu Mailis Repsiga. Haridusminister puudutab talle omases arusaadavas keeles mitmeid olulisi punkte ja kitsaskohti, väljendab oma nägemust ja lahkab probleemide lahendusvõimalusi. Kokkuvõttes igati asjalik ja informatiivne lugu. Muidugi ei saada mööda ka EKREst, suhteliselt lühike lõpuosa on sellele teemale pühendatud.
Muuhulgas esitab Vahur Koorits küsimuse: „Kui kaua saab see valitsus vastu pidada, kui EKRE räägib, mida sülg suhu toob, ning Keskerakond ja Isamaa seletavad ja vabandavad?“, millele minister vastab lakooniliselt „Väga vähe.“
Sellest konstrueerib ajakirjanik tervele, valdavas osas hariduspoliitikale pühendatud artiklile suure ja silmatorkava pealkirja – „Mailis Reps: kui EKRE räägib, mida sülg suhu toob, siis valitsus pikalt ei püsi“.
Mõjub? Muidugi mõjub! Eriti veel, kuivõrd seda serveeritakse justkui Repsi enda sõnadena. Aga kuidas see mõjub?
Pealiskaudne lugeja libistab pilgu üle pealkirja, mõtleb „näe, Reps kah EKRE vastu“ ning sellise juba tuttava teemapüstituse peale ei hakka artiklit lugemagi, jäädes ilma huvitavast haridusolukorra analüüsist.
Võiks öelda, et antud juhul intrigeeriv pealkiri mitte ei kutsu lugema, vaid vastupidi. Kuivõrd pealkiri ei kajasta, isegi ei vihja artikli tegelikule sisule, vaid viitab ühemõtteliselt EKRE kritiseerimisele, siis ei ole ju mõtet lugema hakatagi. Midagi põhimõtteliselt uut ei ole ometi sel teemal enam võimalik välja mõelda.
Põnev, erutav, silmatorkav, intrigeeriv pealkiri on igati omal kohal siis, kui see peegeldab loo sisu ja mõtet ning seeläbi tõmbab võimalikult paljusid seda lugema. Eksitavalt lööv pealkiri seda eesmärki kuidagi ei täida. Kui kõigi artiklite pealkirjadeks panna mõni EKREt halvustav hüüdlause, siis peagi ei loe enam mitte keegi mitte midagi.
Sõna on vaba? Mis kasu on sõnal vabadusest, kui ta lugejani ei jõua?”