11.12.2020
Malle Pärn
Me ei tohi jääda ükskõikseks pealtvaatajaks, kui meie ühiskonna aluseid õõnestatakse ja meie inimlikkust hävitatakse, kirjutab lavastaja ja teoloog MALLE PÄRN.
Õnnetu on see rahvas, kelle valitsus annab välja mingi seaduse, mis keelab inimestel lähtuda oma elukorralduses ja hinnangute andmises klassikalisest igiigavesest kõlblusest ja moraalist, nimetab need tagurlikuks või lausa inimvaenulikuks ümber ja seab need ühepoolse propaganda kaudu põlu alla.
Meie meedia on viimasel ajal täis niinimetatud „sooneutraalse abielu“ propagandat. Terve rida sinisilmseid hea südamega inimesi juba pooldavadki seda „uuendust”, kirjutavad naiivseid artikleid, annavad toetusallkirju ja „klikivad“ propagandalehekülgi, justnagu kaasa tundes „rõhutud vähemustele“. Nad on omaks võtnud aktivistide poolt loodud demagoogilise retoorika, sõimavad loomuliku mõtlemisvõime alles hoidnud inimesi „homofoobideks“ ja vihakülvajateks, nimetavad juba ennastki kuulekalt „seksuaalideks“ („heterodeks“), tunnistades sellega, et inimesel kui liigil võibki olla mitu võrdselt normaalset seksuaalset „orientatsiooni“, mille alusel me kõik peame ennast hakkama identifitseerima.
See on vale.
Mis on perekond?
Inimesed jagunevad seksuaalselt meesteks ja naisteks, sugueluline armastus on võimalik vaid kahe erineva sugupoole vahel ja sellest sünnivad neile ühised lapsed. Perekond on seega: mees + naine + nende ühised lapsed.
Inimene on oma kultuuriajalooga kujundanud seksuaalinstinktist imeilusa armastusloo. Järglaste saamine on pühitsetud armastusega, mis kuulub ennekõike hinge maailma, intiimvahekord on vaid üks selle komponente, mitte selle alus ega keskpunkt.
Missuguseid imelisi teoseid on loodud armastusest muusikas, maalikunstis, poeesias, romaanides! Kunstid ülistavad armastust, pühitsevad mehe ja naise abielu aluse. Kõik keerleb selle ümber.
Nüüd tahetakse see viia tagasi instinktide pinnale, et võrdsustada hälbed, pornograafia, promiskuiteet ja prostitutsioon püha abielulise armastusega. Kaasaegsetes kunstiteosteski juba propageeritakse instinktide prevaleerimist kaine mõistuse üle ja oma ihade kiiret rahuldamist, mitte enam hingelist armastust.
Igasugune seksuaalelu ületähtsustamine ja avalikkuse ette kiskumine meie igapäevaelus on tegelikult ebakõlbeline. Seksuaalsus kuulub iga inimese intiimsesse eraellu, seda ei tohi seadustesse kirja panna. Valitsus ei tohi piiluda inimese magamistuppa. Ammugi mitte sundida rahvast avalikult arutama üksteise intiimasju. Intiimelu on kahe inimese vaheline saladus.
Ärgem olgem seksuaalid
Inimesi ei tohi jaotada erinevateks seksuaalideks „nende liikide järgi”, see on alandav. Riigijuhid ei tohi oma rahvast alandada ega sildistada neid nende seksuaaleelistuste põhjal.
Perekond on riigi kaitse all sellepärast, et seal sünnivad ja kasvavad lapsed, mitte sellepärast, et mees ja naine armastavad teineteist. Riik ei tegele inimeste eraeluliste emotsioonidega.
Ka üksikvanema laps on riigi kaitse all. Ja homoseksuaalid, kes kasvatavad varasemast elust sündinud lapsi ning jagavad ühist eluaset samast soost elukaaslasega, on üksikvanemana samuti riigi kaitse all. Aga samast soost elukaaslane ei saa olla lapsele teiseks emaks või teiseks isaks. Sest lapsel on ainult üks ema ja üks isa.
Kui inimene arvab, et geikooselu võrdsustamine abieluga ei võta kelleltki midagi ära, siis võib talle ainult kaasa tunda. Järelikult tema jaoks ei ole armastus ja abielu enam pühad. Ta on midagi väga oluliselt inimlikku endas ära kaotanud. Enamasti nii ongi, et see, kes ise midagi pühaks ei pea, tahab selle võimaluse justkui kadedalt ära võtta ka kõigilt teistelt. Täiesti absurdsed on demagoogilised väited, et abielu olla nagu ise devalveerunud ja sellepärast ei ole ta enam püha.
Me peame lähtuma parimatest, mitte halvimatest. Kuni on veel inimesi, kellele abielu ON püha, ei tohi me seda pühadust mingite seadustega hävitada.
Mees-mees ja naine-naine paarisuhe ei ole abielu, see on kokkuleppeline mäng. Seda mõistavad väga hästi need, kes on selle laviini veerema pannud, sellepärast on meedia üleujutatud ühepoolse propagandaga. Sest ausas väitluses jääks kohustusliku „sallivuse“ jutlustajad normaalse elukorralduse kaitsjatele alla.
Moraalireeglid ei vanane ega uuene, need kuuluvad loodusseadustesse, mida meie ei saa muuta. Me saame ennast neid rikkudes haigeks teha, oma elu õnnetuks teha, oma inimlikkuse hävitada, sest iga tegu on nagu seeme, mis sirgub suureks taimeks ja hakkab kunagi vilja kandma.
Hääletagem abielu allesjäämise poolt!
Võiks muidugi öelda, et ega riigil ei tohiks olla ka abieluga asja, sest seegi on eraelu. Aga riik püsib ju tänu sellele, et mehed ja naised armuvad, abielluvad ja „toodavad” juurde uusi inimesi – riigi kodanikke. Ühiskond uueneb põlvkonniti. Ja laste üleskasvatamine ei ole kerge. See protsess kestab aastaid. Et lapsed võiksid olla meie riigis õnnelikud ja terved, selleks on vaja neid tähtsustada. Ja perekondi toetada. On loomulik, et perekondadele ja lastele võimaldatakse erilisi soodustusi, millest ei saa osa üksikud inimesed või ka paaris elavad inimesed, kes ei „taastooda” rahvastikku. Kui me neid soodustusi hakkame jagama suvalistele kooselavatele paaridele, siis perekond kaotab mõtte ja tähtsuse. Riik alandab perekonna võrdsele tasandile meelelahutusega. Riiklikku kaitset ja toetust vajavad mehe ja naise kooselust sündivad lapsed, mitte suvalised „teineteist armastavad” paarikesed.
Inimesed, ärge laske endaga manipuleerida! Austage ennast, igaühes on olemas midagi kordumatut ja imelist! Ärge jääge ükskõikseks pealtvaatajaks, kui meie ühiskonna aluseid õõnestatakse ja meie inimlikkust hävitatakse!
Tehke see esimene samm: hääletage kevadel abielu pühaduse allesjäämise poolt!