08.12.2019
Malle Pärn
Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas „võrdõigusvoliniku“ Liisa Pakosta aegadel on pahupidi pööratud inimõiguste mõiste ja vähemused on seatud võrdsetest võrdsemateks.
„Tsitaat: “Inimõigused on kogu aeg olnud käsitletavad inimese õigusega elule, toidule, peavarjule, turvalisusele ja kaitstusele. Eesti Inimõiguste Keskuse moodi organisatsioonid suruvad sinna üha enam seksuaalseid suunitlusi, migratsiooni ja muud sellist, mis ei käi inimõiguste alla. Seega on keskusest saanud ideoloogiline institutsioon, millele riik raha anda ei tohi.” (Uued Uudised)
Meil on juba mitu sellist eriõiguste ametit, kus tegeldakse inimõiguste sildi all ühe kindla “uue ideoloogia” propageerimisega. Isegi terve sotsiaalministeerium juba liigitub nende alla, võrdõigusvolinikust rääkimata. Ja kõik maksumaksja raha eest!
Suguelu ei ole inimõigus. Ebaseaduslik riigipiiri ületamine ei ole inimõigus. Massiline migratsioon ei ole inimõigus.
Küll aga kuulub inimõiguste hulka võimalus turvaliselt elada oma kodumaal, oma perekonna, oma kogukonna, oma kultuuri keskel.
Nõukogude nomenklatuur oli ausam kui praegune. Muidugi räägiti ka siis muinasjutte, aga keegi ei uskunud neid.
Nagu nõukogude ajal oli propaganda üheks ülesandeks “uue inimese kasvatamine”, nii on see ka nüüd. Uueks ideoloogiaks on uus liberalismi vorm koos uusliberaalsete euroopalike väärtustega.
Nõukogude ajal oli televisioonis ausalt ja avalikult propagandasaadete toimetus. Kus, muide, vähemalt viimaste aastate jooksul tehti väga häid saateid.
Nüüd kuulutavad kõik propagandaruuporid, et nemad on neutraalsed ja räägivad rahvale ainult tõtt ja kaitsevad nõrgemaid. Ja päris palju on tänapäeval inimesi, kes neid muinasjutte usuvad! Kuhu on kadunud haritud inimeste ettevaatlik nutikus: ridade vahelt lugemise oskus?
Üks otseseid propagandaametnikke on meil võrdõigusvolinik. Kui sellesse ametisse seati isamaalane Liisa Pakosta, siis ilmselt lootsid paljud, et ta hakkab ka sisulist tööd tegema. Tänaseks on temastki saanud ideoloogiakomissar, juba ta ähvardab teisitimõtlejad vangi panna.
Võrdõigusvolinik peaks ju eelõige ise suhtuma võrdselt kõikidesse inimestesse, ta ei tohi neist välja valida suvalisi lemmikuid. Kuidas ta kedagi kaitsta saab, kui ta ise ei ole neutraalne?
Ta soovib, et abielu oleks meil lihtsalt kahe inimese liit – mitte ühe mehe ja ühe naise liit, nagu praegu seisab abieluseaduses.
Pakosta on täiesti ära unustanud, et enne kooseluseaduse läbipressimist riigikogus toodi sinna allkirjade kastid (mis kuskil lossi keldris hallitavad) – üle 46 000 inimese leidis, et nemad ei ole nõus abielumõiste “laiendamisega”.
Kas Pakostale ei lähe korda need 46 000 inimest? Miks ta nendele võrdset kohtlemist ja kaitset ei nõua? Eks see ole ju ka üks vähemus?
46 000-le inimesele peab RIIK vastama, aga ei ole siiani vastanud. Neid on ainult sõimatud. Neile on sildid peale kleebitud. Konservatiivid on ainsad, kes hoolivad nende inimeste murest.
Riiklikud, maksumaksjate rahaga ülalpeetavad võõrideoloogia propagandaasutused tuleks kinni panna. Nad on näidanud, et ükski neist ei tegele sellega, milleks nad ellu on kutsutud. Nende töö võiks palju odavamalt ära teha mõni sotsiaalministeeriumi ametnik.
Kas Inimõiguste Keskus on kaitsnud inimesi, kelle õigusi on riivatud või keda on avalikult laimatud?
Kas võrdõigusvolinik on vahele astunud, kui avalik meedia on kedagi ebavõrdselt või alandavalt kohelnud?
Kas Feministeerium on kaitsnud naisi, keda meedia kaudu on laimatud või mõnitatud?
Ei maksa vastuseks tuua näiteid, kus kaitstud on kas seksuaalvähemusi või migrante. Jah, nende kaitseks on korraldatud isegi rünnakuid. Aga lähtugem võrdsest kohtlemisest. Miks ei ole nad mitte kunagi kaitsnud ühtki konservatiivi? Martti Kuusiku perekonna avalik ristilöömine oli kõige vapustavam näide.
Praegu nimetatakse võrdseks kohtlemiseks seda, kui teatud gruppidele antakse erilised õigused, ja teised grupid sunnitakse häbiga vaikima või kõrvale astuma.
Samasoolise paari võrdsustamine abielupaariga ei ole võrdne kohtlemine. Meil kõigil on praegugi olemas võrdne õigus abielluda ja luua perekond, mis on riigi kaitse all. Ja võrdselt kellelgi ei ole õigust abielluda samast soost inimesega. Ka üksikvanemad ja nende lapsed on kõik võrdselt riigi kaitse all.
Kui LGBT kogukonnale antakse õigus abielluda samast soost inimesega, siis luuakse neile tegelikult ajaloolises mõttes kurioosne eriõigus ja kaotatakse võrdsed õigused.
Kus on siin demokraatia ja võrdne kohtlemine?
LGBT ja sallivuslased kasutavad OMA terminoloogiat, nimetavad “seksuaalenamust” “heterodeks”, kooseluseaduse vastaseid “homofoobideks”, ja kehtivat ühiskonnakorraldust “heteronormatiivseks”. Nad on loonud lausa oma keele. Feministeeriumi lehel on pidevalt täiendatav leksikon üleval.
Elu ei ole nii primitiivne, nagu te teda tahate kujutada. Teie isegi ei ole ju ainult seksuaalid, vaid keerulised ja kordumatud isiksused, teilgi on ju vaim ja hing, mis ei ole üldse mitte seksuaalsed ega sadadesse suguvariantidesse jagatavad! Teil kõigil oleks ju ühiskonnale pakkuda palju rohkem kui ainult oma erilisi fiiliaid. Või ma eksin?
Saadame oma intiimelu magamistuppa tagasi!
Mõistliku veenmisega tuleb oma tõekspidamistele teed teha, mitte neid vägivallaga peale suruda, mitte mõnitamisega, mitte laimamisega, mitte halvustamisega, mitte demagoogiaga. Ja kui need tõekspidamised ka siis ühiskonnale vastuvõetavad ei ole, siis tuleb need endale hoida.
Mõistlik inimene analüüsib, uurib, õpib, otsib informatsiooni, võrdleb vastandlikke arvamusi, püüab näha ka motiive, miks keegi nii või teisiti räägib või käitub – sealhulgas ka ennast ja oma autoriteete. Kontrollib üle oma soovid ja mõtted, kas nende elluviimine äkki ei kahjusta tervet ühiskonda või rahvast.
Kui kõik hakkaksid oma isiklikke ihasid ja soove tervele ühiskonnale peale suruma, siis oleks ju tulemuseks üks tohutu segadik ja anarhia?
Ja ikka tuleb korrata elementaarseid tõdesid.
Kui te teistelt nõuate sallivust, siis olge ennekõike ISE teistsuguste vastu sallivad. Ärge sõimake, ärge halvustage oma kaasinimesi ainult selle pärast, et nad pole nõus teie erisust imetlema. Kui teie ise ei suuda sallivad olla, siis pole teil mingit õigust seda teistelt nõuda.
Lepime siis sellega, et me KÕIK oleme kellegi või millegi suhtes “sallimatud”. Aga püüdkem siiski viisakuse piiridesse jääda.
Sest vähemalt kunagi oleme meiegi olnud kultuurrahvas.“