Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: elame nagu Anderseni muinasjutus “Keisri uued rõivad”

-
27.06.2022
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

„See maailm oleks imeline paik, kui kõik inimesed oleksid ausad ja head ja targad ja omakasupüüdmatud. Elaksime kaunis harmoonias looduse ja üksteisega.

Kahjuks see nii ei ole. Inimestes on palju ebaausust, isekust, omakasupüüdlikkust, rumalust, raha- ja võimuahnust, vägivaldsust, salakavalust, kadedust, silmakirjalikkust, labasust, reetlikkust, valelikkust, isegi sulaselget kurjust ja õelust ning veel palju muid halbu omadusi.

Üheks riigivõimu tähtsamaks ülesandeks peaks olema kodanike halbade omaduste ohjeldamine ja heade omaduste esiletõstmine.

Selleks on riigil ju olemas korrakaitse, karistussüsteem ja ka premeerimissüsteem. Premeerida tuleb neid, kes tõesti ühiskonnas midagi head ära teevad, mitte neid, kes on valitsevale ideoloogiale kuulekad sõdurid!

Ja korrale kutsuda või koguni karistada tuleb neid, kes teevad ühiskonnale ja rahvusriigile halba või kaasinimestele ülekohut, kes rikuvad kirjapandud seadusi.

Meil on palju inimesi, kes hetkel valitsevat ideoloogiat oma elujuhiseks vastu võtta ei taha, kelle meelest see on rahvavaenulik või koguni rahvust ja rahvusriiki hävitav. Neid inimesi ei tohi mingil juhul selle eest kohtusse kaevata või halvustada! Kellegi sihilik laimamine peaks olema karistatav!

Demokraatlikus riigis on igaühel õigus elada oma elufilosoofia järgi, kui ta sellega ühiskonda ja kaasinimesi ei kahjusta. Ja konservatiiv EI kahjusta ei kaasinimesi ega ühiskonda. Ta lihtsalt ei meeldi võimul olevatele võltsliberaalidele, sest paljastab nende valelikkust, – ja see ei ole mingi kuritegu!

Meil on õiguskantsler, kes vahel harva ütleb valitsejatele ka midagi kriitilist, aga teda ju ei kuulata. Mäletate, minister Kiik ütles: “me ei tarvitse sellega arvestada”, ja jätkas seaduserikkumist? Ja nüüd teeb sedasama peaminister?

Kas pole kummaline? Milleks siis see instants on üldse loodud, kui temaga ei arvestata?

Kas meil on ikka riik või meil ainult mängitakse riiki?

Peaks olema elementaarne, et õiguskantsleriga ei vaielda, teda kuulatakse ja tema sõna peale muudetakse oma tegevust!

Ka president peaks jälgima, kas valitsus oma tegevuses ikka lähtub Põhiseadusest! Meil on juba kolm presidenti olnud (neli ametiaega!), kes Põhiseadust ei tunne ega austa.

Võim ei tohi soodustada petmist, teadmatute ärakasutamist “teadjamate” huvides, teatud inimgruppide avalikku alandamist ja muud oma rahva heaolu kahjustavat tegevust. Võim vastutab oma rahva heaolu ja, muide, ka moraali eest!

Lääne-Euroopa on palju aastaid nautinud heaoluühiskonda, näib, et tegelike eluoluliste probleemide lõppemisega lõpeb inimestel ka terve mõistus ja nad hakkavad otsima asendustegevusi. Liigsed mugavused mõjuvad inimesele ilmselt nüristavalt, teaduse ja tehnika areng püüab inimest vabastada raske töö tegemisest, aga sellega kaasneb paraku ka vaimne mandumine.

Ja hakataksegi sellele nüristunud inimesele pakkuma pseudoprobleeme: rohepööre, absurdini liialdatud loomakaitse, hirmutamine inimtegevusest tingitud kliimamuutustega, mida me saaksime justkui ära hoida, lasteaiast peale lastele kohustuslik sugueluõpetus  ja soodüsfooria, tige äärmusfeminism ja rassilise viha õhutamine valgete inimeste ja omaenda rahvuse vastu.

Eesti on nii väike, imepisike täpike gloobusel, miks me peame selles võidujooksus esimeste hulka trügima? Ootame ometi ära, vaatame, kas sellest sekeldamisest on ka midagi kasu?

Lääne Euroopa riigid on heaoluriigid, meie ei ole veel heaoluriigiks saanud, meil on vaesus ja kohati lausa seadustesse kirjutatud korruptsioon ja ebavõrdsus ja ebaõiglus – meie ahjukütte likvideeerimine ja soojakulude vähendamine ei takista kriipsukestki seda kliimasoojenemist, kui see päriselt meist sõltuma peaks. See pisike täpike maailma kaardil meie rahvale rahaliselt ülejõukäivate nutimajadega ei muuda maailma kliimas mitte milligrammigi.

Kas me ei põe suurusehullust, arvates, et meist oleneb maakera kliima? Nemad seal lääneriikides on vähemasti mitukümmend aastat elanud heaoluriikides, meie oleme 30 nõndanimetatud iseseisvuseaastaga saavutanud heaolu ainult väikesele ennast eliidiks pidavale klannile, kes selle heaolu on omavahel ära jaganud, enamus rahvast elab endiselt nõukogude liidus, ainult absurdsed käsud ja ettekirjutused tulevad nüüd Brüsselist, mitte Moskvast. Mis vahet seal on? Ja käsud on muutunud kohati lausa hullumeelseteks.

Kas keegi on välja arvutanud, kui me peaksime tõesti nahast välja pingutama ja majad kõik umbse plastikaadi sisse pakendama – kui suur oleks see kasu, mis meie riigikese (või näiteks Tartu linna) pingutuste tagajärg ja panus on maailma kliimaneutraalsusse? Kui suure osa maailmast see päästaks? Kas ei ole see ilmselge asjatu raharaiskamine – kasutaks seda raha lastetoetuste või laste huvihariduse peale? Hoiaks alles väikesed maakoolid ja haiglad?

Kas tõesti kogu see võidujooks on praegu, meie multikriisi ajal hädavajalik ja mõistlik, minu arvates on meil tuhat palju valusamat probleemi lahendada kui see kliimahullus. Äkki lükkaks selle vähemalt edasi, äkki tuleb meile kunagi tagasi enam-vähem normaalne aeg? Ehk oskame siis ka kainemalt, objektiivsemalt hinnata neid heaoluriikidest imporditud hirmkalleid, meie majandust ja kultuuri hävitavaid absurdsusi?

Mis saab siis, kui kunagi paari aasta pärast selgub, et kogu see kliimahullus oli üks suur valede hunnik, teadus ju areneb, ja üsna kiiresti, ja paljud teadlased keelduvad ärikate ja poliitikute tahtmist tegemast, – mis saab siis, kui selgub, et kliima muutub meie tegevustest sõltumata, nagu paljud teadlased on juba nüüd öelnud?

Kaido Kama ja Toomas Haug on seda rohepööret nimetanud rohepesuks, ja mulle tundub küll, et neil on õigus, ma usun rohkem neid kui mingeid hüsteerilisi gretasid, kes ei tea maailmast ja elust tuhkagi. Ka Anto Raukas ja Endel Lippmaa on kliimahulluse vastu sõna võtnud.

Kaks tuntud lugu tulevad meelde, kui ma kuulen neid kliimaneutraalsuse ja rohepöörde muinasjutte: Anderseni muinasjutt “Keisri uued rõivad” ja Ostap Benderi lugu Ilfi ja Petrovi raamatust “Kaksteist tooli”. Keegi ei julgenud öelda, et ta ei näe kangast, millest petisrätsepad õmblesid keisrile riided, sest petised ütlesid, et need, kes seda ei näe, on kas rumalad või ei sobi oma ametisse. Ostap Bender aga meelitas ulmeliste “projektidega” kergeusklikelt inimestelt raha välja.

Tundub, et nii paljud eestlased kannatavad raske rahvusliku alaväärsuskompleksi all. Nad võtavad vastu kõik võõrliigid, mis tulevad kuskilt mujalt, heaoluriigist ja tallavad maha meie omas mullas sirgunud lihtsad, aga eluks hädavajalikud taimekesed.

Kõik kohalik tundub neile väärtusetuna, eesti keel on nende jaoks köögikeel, mida risustatakse igasugu makaronismidega, noorte arvates ei kõlba eesti keeles enam isegi laulda. Nad, vaesekesed, ei tea, et meie südametesse jäävad ikka ainult need artistid, kes on end meile armsaks laulnud meie imelises eesti keeles!“

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog