Malle Pärn: Elu on muutumine

Malle Pärn on väsimatu Eesti tõeliste väärtuste eest seisja.

Elu on muutumine, liikuv protsess. Seda võib näha looduses. Üks ja seesama paik on erinev suvel ja sügisel, kevadel ja talvel, päikese käes ja vihma käes. Miski ei püsi muutumatuna, koguni mitte kivid. Sammal kasvab peale, tükid murenevad küljest, vesi lihvib nurgad ümmarguseks…

Muutumine võib toimuda nii hea kui ka halva poole. Muutumine võib olla pikaajaline, peaaegu inimsilmale tabamatu, aga võib ka toimuda ainsa hetkega, täiesti ootamatult.

Kuna elu on muutumine, siis on alati lootust, et halb võib heaks muutuda. Samuti on põhjust karta, et hea võib halvaks muutuda.

Mingil määral on muutumised inimeste elus inimestest sõltuvad. Need, mis ei sünni looduses loomulikul teel või katastroofide tõttu. Tavaliselt tingib selliseid muutusi vähemuse tegevus. Vähemusele on antud võim ja võimalus kaasinimeste elu muuta. Ent selle tegevuse tagajärgi, vilju peavad maitsma kõik või vähemalt enamik inimesi.

Sellepärast peaks see vähemus, kellest muutused sõltuvad, olema enamusest arukam. Kusjuures “arukas” ei tähenda “kaval” ega “osav”, “arukus” tähendab siin tarkust, ettenägelikkust, tervet mõistust, tegelikkusega arvestamist. Ühise hüve eelistamist isiklikule. See peaks olema demokraatia alus.

Mitte see, et kõik on võrdsed, vaid et kõik on võrdselt olulised, võrdselt väärtuslikud, võrdselt arvestatavad. Iga inimene, kes on maailma sündinud, väärib inimlikku elu. Vähemalt siis, kui ta ise seda soovib, seda vabatahtlikult kõrvale ei heida.

See, kes teistele kurja tehes või teisi alatult oma huvides ära kasutades omaenda elujärge parandada tahab, on selle inimliku võimaluse kõrvale heitnud. Kurjategija elu ei ole inimlik elu. Tal ei ole õigust nõuda endale inimõigusi, sest ta on oma elust ise need õigused välja heitnud. Inimõigused kehtivad nendele, kes ise teiste inimõigusi ei riku! Sellega peavad arvestama ka “selle maailma vägevad”, kellele on antud võimu ja raha rohkem kui teistele. Nemad peavad olema eriti hoolikad jälgima, et nad ei rikuks nende tegevusest sõltuvate kodanike inimõigusi. Inimõigusi klassikalises mõttes, mitte tänapäeva poliitkantseliidi järgi. Iga isekas soov ei ole inimõigus.

Muidugi, tsiviliseeritud ühiskond võib oma sotsiaalselt vähem arenenud liikmetele nende rumalused andeks anda või õigemini: valitsus võib oma tegevuse puudujäägid katta sellega, et hakkab ehitama eurovanglaid ja suurendama summasid, mida kurjategijate ülalpidamiseks nende senistelt ja tulevastelt ohvritelt sisse kasseeritakse.

Poliitik, kes enamusega arvestamata kasutab oma võimu selleks, et vähemuse heaolu kindlustada, on demokraatia tingimustes valelik. Kui me sõna “demokraatia” meie keelde tõlgime, siis saame sellise ühiskonnakorra, kus kõrgeim võim on rahva käes. See, kelle käes on võim, valitseb ja otsustab, käsib ja keelab, korraldab maksusüsteemi ja jagab ühist raha. See on teoreetiline demokraatia. Võim ei ole kunagi orja käes, vaid ikka isanda käes, seega rahva heaolu korraldamine on teenrite jaoks esmane ülesanne.

Praktiline demokraatia tähendab sellist poliitilist süsteemi, kus teatav osa rahvast võib taotleda pääsemist võimu ja otsustamise juurde — enamasti oma parteide tahtmist mööda. Muud midagi.

Halastamatu kapitalismi tingimustes on “demokraatia” vaid sõnakõlks, enamasti rahva petmiseks tarvitatav. Kapitalismi tingimustes allub võim alati rahale. Sest võim vajab raha. Ja raha vajab võimu.

On imeline, et meil on ikka veel päris palju neid lihtsaid inimesi, kes päevast päeva rabelevad, et ausa tööga endal ja oma perel hinge sees hoida ja selle kõrvalt kõrgetele härrastele veel luksuslikku palka maksta.

Miks meil ei osata neid inimesi hinnata? Austus ei maksa ju midagi. Raha on niikuinii nende käes, keda meil ei ole põhjust austada.

Elu on muutumine. Usun, et vähemalt teoreetiliselt ei väida keegi sellele vastu. See annab meile kõigile lootuse, et ka meie riik võiks kunagi teistsugune olla. Et meiegi võime kunagi tõesti valida parlamenti rahva esindajad, ja neist pärast valimistki lugu pidada. Et meiegi võime neilt aru pärida, mida nad on teinud, et meie riik ja rahvas edasi kestaks.

Ja et meil ikka oleks, keda valida!

Kommentaarid