Olla Inimene – kui paljud meist seda tahavad? Kes vähegi saab, annab oma Inimsuse käest – võimalikult suure raha eest. Ent vahel ka veeringute eest, kui suuremat raha ei pakuta.
Olla Inimene – kui paljud meist seda suudavad?
Kõik uhked ja edukad peavad ennast küllap Inimesteks, sest nende päralt on Eesti Riik. Ent edukus ja Inimsus ei ole mitte sünonüümid. Inimsus on eelkõige vaimu, hinge ja ihu kooskõla.
Inimene teab, mida ta teeb, ja mõistab, mida tema tegevus kaasa toob. Inimene vastutab oma tegude eest. Inimene peab endast lugu ja on väärikas. Inimene peab ka teisest inimesest lugu.
Põhiseaduses peaks olema punkt: igaühel on õigus ja kohustus olla inimene. Kõik seadused peaksid kaitsma inimest – sulide eest, ja süsteemi ebatäiuslikkuse eest. Sest ükski süsteem ei ole täiuslik – ta vajab inimlikku tõlgendamist, ja igal sammul parandamist – inimlikkuse suunas, inimlikkuse abiga.
Tegelikult piisaks kümnest käsust – milleks on vaja nii palju igasuguseid seadusi ja ettekirjutusi? See oleks lihtne riik: teed kurja, siis pead selle kurja heaks tegema.
Üks tark roomlane ütles kunagi: Mida rohkem on riigis seadusi, seda rohkem on seal ebaõiglust.
See on nõiaring: kui riigis on väga palju rumalaid ja ebaausaid inimesi, siis tuleb kõik seadustesse kirja panna, ent mida rohkem on keerulisi reegleid, seda ebatäiuslikumaks muutub seaduste süsteem, ja seda rohkem on võimalik neid kasutada hoopis ebaõigluse kaitseks. Mida üksikasjalikumalt me seadusepügalaid välja kirjutame, seda enam allutame kogu oma elu kirjutatud reeglitele, ja kaotame kirjutamata reeglid – autunde, aususe, väärikuse, vastastikuse lugupidamise – ja järjest rohkem öeldakse: ta tegi küll kurja, aga me ei saa teda karistada, sest meil ei ole vastavat seadusepügalat. Ja kuni seda luuakse, aegub kuritegu. Kuidas saab kuritegu “aeguda”, kui selle ohvri kannatused ajaga õhku ei haihtu? Mõrvatud inimene ei tule teispoolsusest tagasi.
Ometi on olemas universaalne seadus: Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et teised sinule teevad.
Kõige paremini kaitseb ennast see, kes hoidub kurja tegemast.
Sest kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale kätte tagasi. Nii lihtne see ongi.
Kõik, mida me teeme, tuleb meile endale lõpuks tagasi. See on seadus, millest me iial mööda ei saa. Igaüks lõikab ikka vaid seda, mida ta on külvanud. Ükski meedia-ettevõte, ajaleht ega tele- või raadiokanal ei saa öelda, et nende lugejad-kuulajad on lollid ja soovivad, et neile toodetaks lolle saateid. Nad on alati ise need lollid enda tarbijateks-kaaslasteks välja valinud, ja suurel määral kujundanud. Mitte kuulaja ei ole siin lolli osas, vaid see meedia-ettevõte ise.
See müüt, et n.ö. “tavaline inimene” soovib osta vaid mõttetut eetriloba, magedat seebiooperit, koduvideo tasemel tõsielusarja ja kollast kõmuartiklit, on madala kultuuriga meediategijate väljamõeldis, omaenda mugavuse ja kultuurituse õigustamiseks.
Tegelik protsess on vastupidine. Inimene sunnitakse sellise pseudokultuuriga harjuma, nõnda, et ta ei oskagi enam meedialt muud oodata. Ja mis kõige hullem: sellega kasvatatakse noortest vaatajatest ka tulevasi meediatöötajaid, kes hakkavad sedasama prahti produtseerima.
Arukad meediajuhid otsivad oma meeskonda andekaid ja huvitavaid isiksusi, kellel on rahvale midagi öelda, ja kes oskavad seda öelda nii, et see ka ilus, huvitav ja mõistetav oleks. Tarka ja andekat inimest soosib ju teatavasti ainult see, kes ka ise on tark ja andekas. Rumal ja andetu vihkab tarka ja andekat.
Meie praegune noorsugu on selle kultuuri allakäigu suures osas omaks võtnud, sest see tee on lihtsam ja viib kiiremini “tüüri juurde”. Vaimne süvenemine võtab aega ja nõuab pingutust. Ent tulemus korvab kõik raskused. Kes külvab ja kasvatab kultuurtaimi, saab sellest söönuks, kes aga umbrohtu, jääb lõppeks nälga. Kõik see kiirelt saavutatav materiaalne heaolu on vaid näiline ja ajutine. “Ettevõtlik” ja “arukas” ei ole teatavasti mitte tingimata sünonüümid.
Selleks, et elada maailmas kuus- või seitsekümmned aastat, tuleb ennast algusest peale igavuse ja tüdimuse vastu kindlustada. Selleks on vaja õppida süvenema. Ükskõik mis alal inimene tegutseb, ta peab püüdma oma tegevust mõtestada, ja oma tegevuses arenema.
Need, kes umbrohtu külvavad, lobisemise ja tühja jutuga leiba teenivad, ja ka need, kes seda endasse külvata lasevad, on õige peatselt oma tühjuse ohvrid.