21.09.2020
Malle Pärn
„Kersti Kaljulaid ütles oma esimese koolipäeva kõnes:
“Eeskätt on vaja õppida inimeseks olemist. Jah, ka see on midagi, mida tuleb õppida. Kuidas olla kaastundlik? Kuidas olla nii julge, et mitte mööda vaadata? Kuidas mõista ühiskonnas toimuvat? Saada aru, mis on päris ja mis vaid varjuteater?”
Olen varemgi hämmastusega tõdenud, et ka liberaalid kuulutavad meile aeg-ajalt prohvetlikke sõnumeid.
Ilves ütles oma ametiaja lõpu eel: “See, mis meid siiani on toonud, ei vii meid enam edasi.”
Ossinovski hoiatas meid ohtliku düstoopia eest, milleks ta küll nimetas rahvusriiki, aga rahvusriik ei saa kuidagi olla düstoopia, sest see on normaalne rahvuse eksisteerimiseviis. Nagu perekondki ei saa olla ohtlik düstoopia.
Ta andis väga tabava nimetuse sotside ja reffide endi ideaalile, justnimelt sellele niinimetatud liberaalsele demokraatiale. Korrastamata kirgede türanniale, isekate ja ülbete isendite igavesele kodusõjale.
Võiks öelda liberaalidele: kuulake vähemalt OMA prohveteid, kui te konservatiivide hoiatustest aru ei saa.
Ei kuulatud Ilvest, refid ja sotsid tegelesid edasi oma peenhäälestamisega, mida see iganes ka tähendama pidi. Tegelevad siiamaani.
Ilmselt sobib see sõna igasuguse poliitilise sõkeldamise (sõgeda sekeldamise) väljendamiseks, ka praegust sissisõda valitsuse vastu võiks nimetada opositsiooniliseks peenhäälestamiseks.
Kas liberaalid võtavad kuulda presidendi prohvetlikku üleskutset hakata “eeskätt” tegelema “inimeseks olemise” õppimisega?
Tõsi, ta ütles seda õpilastele nende esimesel koolipäeval. Natuke liiga maiselt, nagu ikka, aga asi seegi.
Eks see tegelikult olegi ju kogu kasvatuse eesmärk.
“Kuidas olla kaastundlik?”
Kaastunne ei tähenda seda, et haigele öeldakse: sa oled terve, ja keegi ei tohi sind haigeks nimetada, sa võid ta kohtusse kaevata. Tunne uhkust oma “teistsugususe” üle, keegi ei tohi haigust enam haiguseks, pattu patuks nimetada.
Kaastunne on tegelikult see, et me aitame haigel terveks saada, patusel oma patust välja tulla, et ta võiks olla õnnelik ja harmooniline isiksus.
Et me räägime talle tõtt maailma asjade ja tema enda olukorra kohta, ei valeta, et “kõik on väga hästi, üks, kaks, kolm”, nagu laulab üks mitte eriti populaarne isetegevuslik sexpoloog.
“Kuidas olla nii julge, et mitte mööda vaadata?”
See tähendab: kui miski on sinu meelest väga valesti, siis pead sa seda ütlema.
Kas Sõna on nüüdsest vaba kõikidele, ka konservatiividele?
Olla julge ja mitte mööda vaadata, mitte hoida endale, vaid öelda välja, kui mingi ühiskondlik suund tundub päris kindlasti olevat rahvuse kestmisele ohtlik või koguni saatuslik?
Kas avatakse nüüd meediaplatvormid ka konservatiividele, sest inimeseks olemise õppimiseks vajatakse ju õppematerjale?
On ju selge, et meedia ei ole oma õpetlikku rolli senini just hästi täitnud, kui presidentki tunneb, et rahvas vajab hädasti – EESKÄTT – inimeseks olemise õppimist?
Igal juhul võiks see olla meile kõigile üks tohutult suur samm edasi. Samm inimlikuma maailma poole. Õige haridus tuleb alati kasuks, arukas inimene õpib kuni surmani.
Alustada tuleb sihtide paikapanemisest.
Mida tähendab inimeseks olemine? Ja mis nimelt meil sellest inimeseks olemisest puudu on?
Jah, kõik oleneb sellest, kellelt seda inimeseks olemist õppida tuleks, ja kelle me inimeseks olemise ekspertideks tunnistame?
Koolis on ekspertideks õpetajad, kes on saanud selleks vajaliku hariduse. Aga meil on ka ajakirjandus, kuhu võetakse ekspertideks väga sageli inimesed, kes ei ole selleks saanud vajalikku haridust. Kellel on selle asemel kohustuslik ideoloogia.
Näiteks, konservatiivide meelest on meie tänapäeva inimeste suurimad puudused isekus, uhkus, ülbus, enesekesksus, moonutatud reaalsustaju – ühe sõnaga võib selle kõik kokku võtta: rumalus.
Rumal inimene ei pea endast lugu. Alateadlikult tunnetab ta oma valesid valikuid, oma eksiteel kõndimist, sellepärast ei saa ta ka endast lugu pidada. Jumal ei jäta kedagi päris lootusetusse pimedusse, üks väike valguskiireke on olemas igas inimeses.
Kuidas saaks iseka inimese isekust lõhkuda? Teha talle selgeks, et harmooniline ühiskond saab eksisteerida vaid vastastikusel lugupidamisel ja usaldusel?
“Kuidas mõista ühiskonnas toimuvat? Saada aru, mis on päris ja mis vaid varjuteater?”
Tubli! See on täiesti ajakohane hoiatus noortele, et kõik maailmas ei ole päris see, millena seda esitatakse! Kaaluge vaimusid läbi, nagu ütles apostel Paulus. Ärge kuulake, ärge vaadake, ärge uskuge KÕIKE, mida teile tänapäeva digitehnika nii agressiivselt peale surub! Me elame VALEDE ajastul! Igaüks peab oma elus tegema valikud, ISE, ja igaüks vastutab oma valikute eest!
Seda hoiatust tuleb tõsiselt võtta nii õpilastel kui õpetajatel. Ärge vahetage tõelisust varjuteatri vastu!
Ja eeskätt tuleb õppida inimeseks olemist.
Olen palju mõelnud, kas 21. sajandi revolutsionäärid, progressivistid, on teadlikud kurjategijad või kavala pettuse ohvrid?
Kurjategija on tegelikult alati ise ka oma kuriteo ohver. Ta on teinud valed valikud. Ta on lasknud ennast petta mingil valelikul või ekslikul autoriteedil või teoorial või süsteemil.
Miks ütleb Jumal: ärge mõistke kohut – sest me ei näe inimest tervikuna. Me ei näe tema käitumise põhjusi, sügavuti. Me näeme pealispinda, õisi ja vilju, aga mitte juuri.
Kui mürgine taim maha lõigata, siis ajab ta peagi välja uued võrsed.
Ma püüan oma kodus lahti saada konnatatrast, mille mu eelkäija oli kunagi aia taha istutanud. Olen mitu korda ära kitkunud selle maapealsed osad, aga ikka tulevad nad uuesti üles. Juurte kallale saab minna vaid traktori abiga.
Ka moraalse anarhismi juurte kallale saab minna vaid üheskoos, kõiki inimlikke jõudusid rakendades, selle mürgised viljad peaksid olema nüüd küll juba kõikidele nähtavad.
Kordan: normaalset ühiskonda on võimalik üles ehitada ainult vastastikusele lugupidamisele ja usaldusele. Isekusele ja ülbusele ei tohi anda võimu ega vabadust. Vägivalda, ülekohut ja ebaõiglust ei tohi väärtuste hulka arvata.
Teisest inimesest oskab lugu pidada ainult see, kes peab lugu endast. Kes ise TAHAB inimene olla. Sellest tuleb alustada.
Ja kõne lõpp on üsna tavaline, aga ometi tänases päevas tähenduslik:
“Ma loodan, et need 14 200 last, meie kõige väiksemad, kes täna esimest korda kooliuksest ema-isa või vanema klassi kolleegi käekõrval sisse astusid, lõpetavad ühel päeval kooli heade inimestena, kes on julged ja targad seisma enda, teiste ja meie oma Eesti eest!”
Meie oma Eesti eest! See kõlab juba nagu EKRE loosung.
Braavo, Kersti!”
Malle Pärn, kolumnist, teoloog ja näitleja