Malle Pärn: Kas usk on ikka isiklik asi?

Arvamus,
- Updated

Paljud inimesed panevad pahaks, kui keegi kirjutab midagi usust, või julgeb avalikult öelda, et lastele tuleks koolis õpetada natuke ka usuõpetust. See olevat usupropaganda, või nagu mõned üsna vulgaarselt ütlevad: “usu pähemäärimine”, ajupesu. Et lapsi tuleb selle “pähemäärimise” ja ajupesu eest kaitsta, las nad suureks saades ise otsustavad, kas see neile sobib või ei sobi. Ehk, teisisõnu, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, meie sellega tegelda ei taha.

Ja nii öeldaksegi, et “ärge suruge meile oma usku peale”. Ehkki keegi pole surunudki. Keegi, kes ise usub, puudutas oma artiklis kuidagi oma usku. Ta ei öelnud, et “te kõik peate uskuma sedasama, mida mina usun”. Igasugune muu informatsioon usu kohta on ju lugejatele VÕIMALUSE pakkumine osa saada sellest, mis on õpetanud seda konkreetset kirjutajat.

Usk olevat inimese isiklik asi. Kedagi ei tohi mõjutada, kellelegi ei tohi usualast õpetust jagada, kui ta just ei ole isiklikult selleks soovi avaldanud. Kusjuures pole ju kunagi teada, kui palju on olnud artiklil neid lugejaid, kellel on olnud hea meel sellest usu mainimisest, kes on aru saanud, mida sellega on öelda tahetud. Kes mõtlevad kirjutajaga samamoodi!

Ja tavaliselt lähebki selliste artiklite all lahti vaidlus usu pooldajate ja usu vastaste vahel. Järelikult oli kellelgi vaja seda artiklit? Usu pooldajad ei ole kunagi nõudnud, et kõik muud teemad peale usu tuleks meedias ära keelata. Usu vastased nõuavad aga aina, et usust ei tohiks avalikult rääkida. “Minge kuhugi mujale ja rääkige seal omavahel,” on nii tüüpiline käsk, justnagu oleks avalik meedia või sotsiaalmeedia uskmatute isiklik OMAND.

Huvitav, kas nad ka kaupluses nõuavad, et lettidelt ära koristataks kõik need kaubad, mida nemad ei kavatse osta?

Teatud mõttes on usk muidugi isiklik asi. Igaüks peab isiklikult otsustama, mida ta usub ja mida pühaks peab. Aga see ei tähenda, et sellest avalikult rääkida ei kõlba. Usk ei ole ometi häbiasi? Isiklikest asjadest ju räägitakse? Tänapäeval räägitakse väga avalikult isegi intiimelust (mis on ju veel isiklikum asi kui usk), kas see on seksipropaganda? Miks seksi tohib propageerida, aga usku ei tohi? Miks turumajandust tohib propageerida, aga usku ei tohi? Miks uusliberalismi tohib propageerida, aga usku ei tohi? Miks praktiliselt KÕIKE tohib propageerida, ainult usku ei tohi? On ikka üks jube asi see usk, mis ainsana peab olema avalikust suhtlusest välja lülitatud?

Ent kui kainelt järele mõelda, siis usk on ikka terve rahva asi, ei ole olemas ühtset rahvust ilma ühise usuta. Ühise usu pinnalt on kujunenud rahvuslikud traditsioonid, tavandiriitused, see usk on aluseks eetikareeglitele, viisakale käitumisele, kaasinimesse suhtumisele, tervele ühiskonnakorraldusele. Isegi väga paljudele seadustele. Kui see alus ära lõigatakse, mis siis veel seob seda rahvust? Kas ei ole teda siis lihtne ükskõik millisele totrusele allutada, segadusse ajada, omavahel pisiasjade pärast kaklema panna?

Seda me juba tegelikkuses näemegi!

Pole teemat, mille üle me vihaselt vaidlema ei läheks. Sest meil ei ole enam ühist eetilist alust. Igaüks mõtleks nagu isiklikult omaette, näeks nagu maailma ainult oma isikliku ego ulatuses. “MINA arvan nii, ja see on ainus õige arvamus.”

Usk ei ole isiklik asi.

See ei tähenda, et kõik inimesed peavad olema hardalt usklikud või käima kirikus. Seda ei nõua keegi. Kirikus käib see, kes tahab. Kes ei taha, see ei käi. Kes tahab, usub midagi muud. Aga tal ei tohi olla õigust meie ühise usu kohta laimu levitada, oma isiklikke luulusid teistsugustele inimestele külge kleepida. Sest sellega ta mõnitab oma rahvuskaaslasi. Mõnitab oma esivanemaid. Mõnitab rahvusliku kultuuri alust. Tal pole õigust nõuda, et usust ei tohi avalikult rääkida. Et tema rahvuskaaslased ei tohi avaldada oma mõtteid, mida nemad peavad oluliseks.

Kas usu mainimine või usu üle arutamine on usu propaganda? Nii võiks öelda, et kogu haridus on propaganda? Kogu ajakirjandus on propaganda? Informatsioon, mida levitatakse, on ju ikka millegi propaganda. Igaüks kirjutab sellest, mida tema õigeks peab, ja loomulikult soovib ka iga kirjutaja, et teisedki seda õigeks peaksid. Mis selles halba on? Ei kirjuta ju füüsik, et “on ka paljusid teisi arvamusi, ja ma austan neid, ja minu teadmine sellest nähtusest on vaid üks võimalik variant paljudest”. Kuhu me niimoodi jõuame? Anarhiasse. Kaosesse.

Miks siis tehakse vahet, mida tohib ja mida ei tohi “propageerida”? Miks promiskuiteeti võib propageerida (mida teeb ju peaaegu kogu meie kolletav meedia), aga usku ja karskust ei tohi? Mis on selles halba, kui propageeritakse häid ja õigeid asju? Ajakirjandus peab olema aus vahendaja, andma võimaluse igale oma mõtteid hästi väljendavale kirjutajale.

Religioon on sajandite jooksul kogutud ja koondatud tarkus, see annab võimaluse inimesele arenemiseks, annab inimese elule mõtestatud sisu. Üksik inimene tajub, mõistab oma isikliku vaimse ja hingelise ettevalmistusega sellest vaid tillukest osa, vastavalt valikule – kui vaba on see valik, seda me ei tea. Kui palju ja millest on see valik mõjutatud  ja millal on see lausa Jumala tahtmine ja kutse või vastasvaimu jõuline vallutus?

Nii et mõjutus – kummalt poolt? Kui vabad me ikkagi oleme oma eluvalikutes?

Kes halvustab tervet religiooni mõnede religiooni nimel või varjus sooritatud pahade tegude pärast, see käitub lihtsalt rumalasti, sest teeb üksikute nähtuste põhjal üldistusi kogu inimkonnale. Samahea kui halvustada armastust nende pärast, kes armastuseks nimetavad julma kohtlemist, omandikirge või koguni vägistamist. Samahea kui öelda: kõik mehed on vägistajad ja mõrtsukad, sest me teame, et mõned mehed ON vägistajad ja mõrtsukad, ja seepärast on mees üldse üks äärmiselt halb nähtus ja tuleks ära keelata. Kas nii?

Usu halvustamine mingite ajaloosündmuste pärast on niisama rumal nagu hüüatus: eestlased, mul on teie pärast häbi! Missugused eestlased? Kõik inimesed pole süüdi ühe või ka mitme, olgu või terve grupi rumaluses või õeluses. Ja ennekõike tuleb analüüsida konkreetset juhtumit, et aru saada, kas see tegu üldse väärib häbenemist, ehk oli see hetkel hoopis vajalik või vältimatu?

Kui me tahame ausat hinnangut anda, siis tuleb rääkida konkreetsetest isikutest, juhtumitest, mitte üldmõistetest. Usklikke inimesi mõnitava inimese ettekujutus usust näitab selle inimese enda olemust, mitte nende, keda ta mõnitada tahab. Sest ta ei mõnita ju nende inimeste usku, vaid iseenda oma. Sülitab vastu tuult.

Mõistmatult klähviv kõrvaltvaataja on nagu putukas kirikuseina ääres rohu sees, ta ei näe tervet kirikut, vaid ainult tükikest kiviseina. Ja seda ta arvustab. Aga see pole kirik. See putukas ei tea isegi seda, kes või mis ta ISE on, kuidas ta saab siis midagi teada usust või kirikust?

Enne ristiusu ametlikku aia taha viskamist tasuks muidugi ausalt ja tõsiselt kaaluda, kas usk on rahvale kasulik või kahjulik. Tunnistagem, seda meil pole ju tehtud.

Nõukogude ajal loodi meile uued tavandiriitused. Miks? Et inimesi kirikust võõrutada. See õnnestus. Sest inimesed VAJAVAD riitusi. Ent riitus kuulub PÜHA juurde, ilma aluseta, ilma Jumalata on see vaid hale farss. Enesepettus. Valeraha.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused