Malle Pärn: kriitika ei ole “vihakõne” ja laimav sildistamine ei ole kriitika!

Kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn arutleb selle üle, et Eesti ühiskonnas on antud vabad käed EKRE sõimamiseks, rahvuskonservatiivide ütluste vastu aga on algatatud ehtne inkvisitsioon.

“Oleme ikka narris sõnasõjas küll. Ekrefobia gradus gravis on võtnud epideemilised mõõtmed. Äkki peaks karantiini välja kuulutama?

Poliitika “vanad ja kobedad” ei ole rahul sellega, et EKREkad ei taha kehtivast “poliitkultuurist” või 30 aasta jooksul väljakujundatud “etiketist” kinni pidada ja kasutavad kriitikas nende meelest“reljeefseid” väljendeid. Aga mida kujutab endast see poliitiline kultuur või etikett?

Väga paljud inimesed ei taha meie poliitikute juttu kuulata. Mina ka ei taha. Seda “kultuurset” ja “etiketset” kantseliiti, millest tavaline emakeele kasutaja ei saa õieti arugi.

Riigikogus esitatakse ministritele küsimusi, millele nad peaaegu mitte kunagi EI VASTA. Nad ajavad poliitkantseliitlikku udujuttu. Nad võivad pikalt rääkida nii, et nende jutus ei ole ühtki elavat mõtet, kõik on tühi enese ja oma saamatuse õigustamine. Kas see ongi see kiidetud poliitiline kultuur?

Tähtsate sündmuste puhul kutsutakse ikka mingi kõrgel toolil istuv ametnik kõnet pidama, – ma pole mitte ühtki head või huvitavat mõtet nendest kõnedest kuulnud!

Aga EKRE juhtide kõnesid kuulan huviga, lausa ootan. Sest esimest korda ma saan aru sellest, mida poliitik räägib, ja mu hing läheb sellega kaasa! Ma saan aru, et nad tõepoolest mõtlevadki seda, mida räägivad. Nad ei ole seda kuskilt Brüsseli eeskirjadest pähe õppinud, pealegi nad näevad, mis maailmas toimub, nad ei valeta probleeme olematuks (nagu teevad väga paljud karjääripoliitikud), ja nad tahavad meie valusaid probleeme lahendada.

EKRE juhid ei sildista vastaseid, ei laima, ei sõima. Ei korda kuskilt väljakistud ja meediamulliks puhutud lausejupikesi. Nad räägivad probleemidest, mille on tekitanud senised valitsused ja senine riigiaparaat.

Kriitika ei ole “vihakõne” ja laimav sildistamine ei ole kriitika.

Mõelgem, mida kõike on öeldud viimase nelja aasta jooksul EKRE kohta? Keegi tudeng võiks selle kohta teha magistri- või lausa doktoritöö. Miks see kõik on lubatud, mitte keegi ei ole kunagi nõudnud kellegi vabandamist EKRE ees, mitte keegi ei ole kunagi mõistnud hukka EKRE laimamist? Kuni labasuste ja roppusteni välja? Alatute valede ja pahatahtliku laimuni?

Roppuski on meil äkki kunst ja sõnavabadus, kui see on suunatud EKRE juhtide pihta? Nimetada avalikus meedias inimesi kaabudeks? Naised soojendavad voodit? Kõik on lubatud! Idiootsusteni välja.

Aga sotside rumalaid ja rahvale kahjulikke tegevusi ei tohi isegi puudutada, arvustamisest rääkimata! Tulge mõistusele! Kas köögiriist võllapuus on hullem kui Martin Helme (ja väärikate daamide) foto kasutamine oma roppuse väljaelamiseks?

Palun väga, keegi enda meelest tähtis sisserändaja Abdul Turay lajatab: “EKRE ei ole lihtsalt harilik parempoolne populistlik erakond, vaid paneb parempoolsed populistlikud erakonnad piinlikkust tundma. Nad on nagu parempopulistide küljes rippuvad parasiidid, lihtlabased fašistid.”

Ja seda avaldatakse meie meedias? Ja see meedia peab endast lugu? Vähe sellest, et see on laim, see on ka absurdne ja lapsikult rumal laim!

Aga mis juhtuks siis, kui keegi kleebiks samasugused sildid selle Turay külge: “parasiit, kes Suurbritannias hakkama ei saanud, paneb sotsiaaldemokraadid piinlikkust tundma, ronis vähemarenenud maale ja ripub parasiidina Eesti ühiskonna küljes, fanaatiline hitlerlane?”

Ja neegriks ei tohi teda ka kindlasti nimetada? Küllap kõik sotsid, koos oma kisakooridega, tormaksid seda hukka mõistma? Aga miks tema tohib laimata seaduskuulekaid põliselanikke, pealegi veel tervet erakonda ja selle toetajaid? Normaalses riigis oleks politsei ta otsekohe vähemalt vestlusele kutsunud. Natuke ühiskondlikult kasulikku tööd ei teeks sellisele ülbele laimajale paha.

Sotsid ja reformikad tohivad koguni terve riigi mainet kahjustada ja julgeolekut ohustada – käia välismaal oma riiki laimamas ja maha tegemas? Ka sellega peaks tegelema politsei, see ei ole enam sõnavabadus. Kui keegi läheb üle piiri ning alandab riigi või kaaskodanike väärikust, siis lausa tuleb tema sõnavabadust piirata.

Piinlik peaks olema meie praeguses olukorras mingit ebaviisakat käitumist ette heita ainult EKREle! KÕIK peaksid ennast peeglist hoolikalt üle vaatama! Kanakarja kambakas on meil juba nagu rahvusspordiks kujunenud.”