Malle Pärn: kuidas saavutada ühiskonnaelus sisemist harmooniat?

Kolumnist Malle Pärn kirjutab, et konservatiivid on ausamad kui need, kes peidavad omi tühje südameid kõlavate loosungite taha.

„Ma olen väga palju mõelnud: miks ei saa paljud inimesed konservatiividest aru? Miks mõni arvab, et konservatiivi maailmavaade on keskaegne ja mustvalge? Miks ta nimetab konservatiivi õelaks, tigedaks, kurjaks, kõiki vihkavaks?

Ja kas ta tõesti mõtleb nii, kas ta tõesti ISE on endale loonud konservatiividest nii vale pildi, või kordab ta seda, mida talle on õpetatud? Mugavusest, mõttelaiskusest, rumalusest?

Kas ta on mingile isandale ustav sõdur, kes ise ei viitsi või ei oskagi mõelda, ei tahagi mõista ja näha seda, mis maailmas päriselt toimub?

Meie ju teame, et kõik liberite väljamõeldud sildid konservatiivide kohta on täiesti valed. Konservatiiv ei vihka oma rahvast. Konservatiiv ei taha ühiskonda lõhestada. Konservatiiv ei külva viha ega hirmu.

Mina näiteks armastan inimesi ja tunnen neile kaasa. Ka siis, kui nad eksivad. Ma tean, et ka teised konservatiivid tunnevad sedasama. Keegi neist ei taha Eestit maha müüa ega ära hävitada.

Konservatiiv tahab kaitsta kaitsetut, seda, kellele tehakse ülekohut, kes ise ennast kaitsta ei taipa või ei oska. Ta tahab korrale kutsuda vägivallatsejat, ülekohtutegijat, laimajat, röövlit ja ülbitsejat, alatut omakasujahtijat ja salakavalat petist.

Konservatiiv tahab piirata agressiivse lolluse vabadust laimata arukaid ja seaduskuulekaid kodanikke. Laimamine ja sõimamine ei ole inimõigus, kultuurse ühiskonna meedias seda ei võimendata!

Kas need, kes konservatiivi kurjuse kehastuseks nimetavad, tahavad õiglase kriitika eest kaitsta vägivallatsejaid, ülekohtutegijaid, laimajaid, röövleid ja ülbitsejaid, omakasujahtijaid, salakavalaid petiseid?

Nii igatahes see väljastpoolt paistab, ehkki SÕNADES räägitakse hoopis midagi muud. Sõnades me nagu oleksime kõik ühel meelel.

Loosungid on ilusad. “Jah vabadusele, ei valedele!” “Meie Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti”?

Kullakesed, ka konservatiivid tahavad kõigile vabadust (selle sõna õiges tähenduses) ja üleüldise ideoloogilise valetamise lõpetamist. Ka konservatiivide Eesti on hooliv ja sõbralik Eesti. Kus kõigil on hea elada, igas Eestimaa paigas. Kus lastel on turvaline ja õnnelik lapsepõlv. Kus valitsus ei sõida rahvast teerulliga üle. Kas see on “õõvastav sisu”?

Siis milles on asi? Järelikult üks pool VALETAB. Varjab oma kurjad kavatsused kõlavate sõnade taha. Kas nad on hundid lambanahas?

Ja just nimelt see lõhestabki meie rahva kaheks. Ühed elavad pärismaailmas, teised elavad mingis mustvalges ideoloogilises narratiivis, kus liigitatakse inimesed õigeteks ja valedeks, – mitte mingite moraalireeglite täitmise või vaimsete väärtuste põhjal, vaid selle põhjal, kui kuulekas keegi on sellele ideoloogilisele narratiivile.

Ja selle narratiivi niiditõmbajad jagavad koosmeeleauhindu ja igasugu muid tiitleid nendele, kes on kuulekalt püüdnud inimesi sellele narratiivile allutada.

Kas tõesti meie kooliharidus ei õpeta inimesi iseseisvalt mõtlema ja reaalsust adekvaatselt tajuma? Haridusministrid ei ole oma tööga hakkama saanud?

Inimesed on nagu noodid erinevast helistikust, nii et harmooniline kooskõla on võimalik ainult sama helistiku piirides.

Mõistusega olendid peaksid ometi suutma omavahel kokku leppida, et KA teiste helistike inimestel lubataks rahulikult olemas olla ja oma muusikat luua?

Kuidas saavutada sellist hariduse- ja kultuuritaset, et me erinevate maailmavaadetega inimestegruppidena rahulikult koos eksisteerida võiksime? Üksteist täiendades, mitte üksteisega kakeldes?

Esimene asi, millega meil on vaja tõsiselt tegelda, on meie keele ja meele, meie vaimse keskkonna puhastamine risust, valedest, manipulatsioonidest, vihkamisest, epideemilisest laimuhüsteeriast.

Hakkame asju nimetama nende õigete nimedega. Hakkame iseennast kaaluma üldinimliku klassikalise tarkuse valguses. Tõejärgne postmodernism tuleb visata prügikasti.

Ehk on veel võimalik taas inimeseks saada? Hakata kasutama oma intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid inimliku ühiskonna ülesehitamiseks, mitte ärahävitamiseks?

Ausalt, mul ei ole sellesse eriti usku. Meie ise sellega hakkama ei saa. Me võime sellest üle saada ainult Jumala imelise sekkumisega.

Aga me peame seda enne tõsiselt soovima. Kõik.“